27.-31.detsember
2007Oregoni symbol on Oregoni mänd. See on roheline ehk rannikuebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. viridis) [Coast Douglas Fir]. See on kõige kiiremakasvulisem ja suuremõõtmelisem hariliku ebatsuuga teisend. Kasvab merelise kliimaga aladel Californias, Oregonis, Waschingtonis ja Briti Columbias. Okkad pikad (kuni 4 cm), sirged, valkjasrohelised, oksad rõhtsad, käbid suured, 7–10 cm pikad, kattesoomused ulatuvad seemnesoomuste tagant välja ja pole tagasikäändunud. On kõige külmakartlikum teisend ja Eesti kliimas tema kasvatamine ilmselt ei õnnestu.
Töin selle männi kohta käiva löigu siia TeiseSahtli Lugudest, kus ma oma rännumehe aastavahetusi kirjeldasin ja veidi ka ymbruskonna pilte panin.
Selle puu sakiline figuur on kaugelt äratuntav ja sellisena ka symbolina kasutatav - näiteks autonumbritel. Igal osariigil on oma symbolid, meie yyriauto kandis naaberosariigi Washingtoni numbrimärki, millel oli mägede taust...
Kliima on siin töesti niiske ja mereline. Temperatuurid olid detsembri löpupäevil täpselt samad, nagu meil sellel soojal talvel siiani enamasti on olnud. Öösel ehk paar miinuskraadi ja päeval möned soojakraadid. Vahtrad (?) leegitsesid vasevärvides, peenardel öitsesid vöörasemad, maas oli punakaspruune sakilisi lehti, mulle tundmatu kujuga
käbisid ja törusid...
Kaamerasse jäi ka yks önnetu linnuke, kes ilmselt kylma ööd polnud yle elanud.Teleuudised andsid pidevaid teateid ymbruskonnas valitsevatest lumesadudest ja liiklusummikutest, kuid just meie Lake Oswego hotelli piirkonnas oli suhteliselt rahulik.
Ytlen kohe ära, et ehkki me söitsime autoga mitu korda läbi Portlandi, downtowni me ei läinud.
Meil oli ka yks tervenisti vaba päev ja selle jaoks valisin ma välja objekti, mis asus teises suunas, linnast veidi väljas mägedes - nimelt Portlandi Jaapani aia.
Pildil vaade Jaapani aiast all asuvale linnale.
Alati, kui on napilt valida, ma valin eelköige looduse ja alles siis linnakeskkonna.
Oli veelgi kohti, kuhu ma kindlasti oleks tahtnud sattuda.
Kuid roosiaeda kylastada detsembris polnud mötet, sama lugu oli ka ilmselt klassikalise Hiina aiaga. Loomulikult all-linnas olev poodide ja galeriide kvartal - Pearl District - oleks mulle samuti huvi pakkunud, kui vaid rohkem aega oleks olnud...
Väike huvirong nimega Willamette Shore Trolley meie peatuspaiga lähedal Lake Oswego's ei söitnud samuti - polnud hooaeg. Söitsime ise yhel pealelöunal autoga Lake Oswego keskusse, käisime kohvi joomas ja ymbrust vaatamas.
Järgisime autoga söites veidi selle raudtee marsuuti ning isegi peatusime yhes kohas, kus ma uurisin metsa ja allolevat jöge. Niipalju oletusi...nagu seegi: Oleks valget aega rohkem olnud ja ilmad paremad (iga päev kallas vihma), siis oleks kindlasti pikemaid uurimisretki teinud...
Köige enam pani mind imestama mets ja taimestik Portlandi linnas ja ymbruses. See oli nagu mingi völumuinasjutu mets! Köik oli samblasse kasvanud, mööda puid ronisid luuderohud ja muud ronitaimed. Lehtpuud olid enamasti raagus, kuid nende tyved särasid kirkas ererohelises samblaryys vöi olid kaetud igiroheliste kasvudega.
Selle kaldus tyvega puu all mängisid kolm oravat, valjusti 'kädistades' ja turtsudes. Jälgisin neid tykk aega, tundus, et neil oli kevad...(Suuremaks klikates on midagi näha, yks lähipilt on ka TeisesahtliLugudes, imestasin, kui julged nad olid).
Sammeldunud olid ka kivist aiad, katused ja isegi varjupoolsed könniteed. Köik see meenutas mulle Okasroosikese lossi, mis on unele suikumas.
Jaapani aias saavutas see rahu ja muinasjutulisus muidugi maksimumi, aga sellest eraldi pisut hiljem..
Jaapani aeda söitsime me peale pyhapäevast brunchi, sadas hoovihma; kohati lausa metsikult...
Läbisime mitmeid sildu ja liiklustasapindu, vanalinnaosa ja töusime teisel pool jöge mäkke.
Kitsas tee viis yha ylespoole, teed ääristasid luuderohuga kaetud raagus puudega metsikuna tunduvad alad .
Löpuks olime kohal. Väike rongike viis meid veelgi edasi, otse aia värava ette.
Ja siis tuli äkki päike välja. Kui alllinnas oli veel vihma sadanud, siis siin oli kylmem, puudel sätendasid jäised piisad. Oli löikavalt kylm ja niiske, hingeöhk auras.
Kuid aed oli lummav, see oli rahu ise. Önneks oli inimesi vähe. Käisin ringi, aeg-ajalt pilte tehes, värisedes kylmast ja vaimustusest. Keset aeda oli ka Jaapani maja,
sellest kostus nagu lokulaua kölksatusi.Iga käänak andis uue vaate, selle aia jaoks oleks tunduvalt enam aega vaja olnud. Puude okstes sebisid siingi oravad ja samblased kynkal oli midagi erekollast - ohh, kukeseened! Kahjuks ei saanud neid äratuntavalt pildile, jäid liiga kaugele ja hoiatus oli range: mitte teepealt körvale astuda.
Muidugi olin ma önnelik, et yldse sinna sattusin...
