ehk kuidas ma riputan endale tuhka pähe!
Esimesest päevast Jordaanias kirjutasin pögusalt juba nn hooaja-serva ilmaloos, eelmises loos yritasin mingit kerget ylevaadet anda - aga oh häda! need kaks esimest Jordaaniaga seotud postitust on hyplevad ja rabedad: isiklike kogemuste + eelnevate isiklike araabiakogemuste ja napi neti-info pöimimine ei önnestugi nii kergelt kui arvasin.
See on mind frustreerinud juba nädalaid...asi käib mulle selgelt yle jöu. Kui 'Inimkonna häll' on töesti nii vöimas teema, et seda ma ei lootnudki puudutada (kaardi pilt lihtsalt sattus just neil päevil nina alla ja on infoks väga hea), siis ainuyksi Jordaania oma suure ajalooga on samuti aeganöudev uurimistöö - ka väikese ylevaate jaoks! (ning kas seda peabki minu Reisisahtel yldse sisaldama?); ja pögusad katsed vörrelda minu Emiraatide muljeid Jordaaniaga on samuti kysitav.
Maha ma neid postitusi ei vöta, aga edaspidi Jordaania puhul pyyan keskenduda ainult oma isiklikele reisimuljetele - kas siis pildis vöi sönas. Vöi mölemas.
Esimene lugu saab olema peamiselt sönas, järgnevad peamiselt pildis, sest rohkem teksti mul valmiskujul pole...ja tagantjärgi pole enam see.
Saabumine
Esimene päev algas meile niisiis öösel, kui saabusime Ammani.
Igasuguseid väravaid ja kontrolle oli lennujaamas palju. Hoone sisemus meenutas Eesti yhiskondlikku hoonet vöi ehk meie vana lennujaama vaestel 90-ndatel.
Igasuguseid väravaid ja kontrolle oli lennujaamas palju. Hoone sisemus meenutas Eesti yhiskondlikku hoonet vöi ehk meie vana lennujaama vaestel 90-ndatel.
Löpuks ootasime veel viisajärjekorras vähemalt pool tundi. Kuna oli öö, siis tundus see viimane ootamine eriti pikk. Seal meid pildistati, liimiti passi margid ja löödi templid. K jäi pingil peaaegu magama.
Köige löpuks oli vaja WC-sse minna. Suunasilt oli, aga uksed olid lahti, nii et näha polnud, milline uks on öige. Selleks istus uste juures kaetud peaga pikas araabia ryys noor naine. Tema siis juhataski sönatute käeviibetega öige ukse kätte. On ikka amet!
Hiljem nägime, et see oli ainult yks neist ametitest. Lahkudes oli samas lennujaamas teises WC-s naine, kes lasi käsipesevate kylastajate kätele vedelseepi. Lennujaamas oli noormehi, kes näitasid teed, tassisid kohvreid ja pyydsid igati abistada.
Kuna need olid lennujaama töötajad, siis näis see suht kasutute abiliste suur armee naljakas. Nad ei mangunud ka raha, aga kyllap nad vötsid, kui anti.
Istambulis oli olnud lennuväljal ootamatult kylm, tuuline ja vihmane. Ammanis oli soem, kuid köik tundus öösel hall, ka puud ja pöösad...oli samuti tuuline, öhk oli vist täis tolmu. Sellest ööst jääbki eredalt meelde laskumine Surnumere äärde. Tund aega kihutamist läbi Maardu-ymbrust meenutava halli-köleda maastiku.
Kui möödusime merepinna 0-punktist, paistis madalal taevas kuu, täpselt kivitähise kohal. Taksojuht lasi klaasi alla ja ytles, et me vöime pilti teha. Aga me olime selleks liiga väsinud. Hiljem kasutasime veel seda teed möned korrad, aga kivitähist ma enam ei näinud. Kahju, et esimesel korral pilti ei teinud.
See taksojuht söitis teiste jutu järgi ebakindlalt, lausa riski piiril. Kuna ma istusin taga ja olin tukkumise äärepeal, ei saanud midagi aru.
Ainult körvad kippusid lukku minema...kuni löpuks hotelli juurers olime. Mötlesin, et Estonia lebab umbes 80 m sygavusel mere pöhjas, aga meie oleme pea 400 m allpool merepinna - ja ikka maismaal - kummaline kogemus. Hotelli yhe restorani nimi oligi Above 393.
Hotell ise oli nagu yksik liivakarva kindlus mere ääres, köleda tyhermaa keskel (pilt: hotell teelt, auto aknast)
Hiljem nägime, et see oli ainult yks neist ametitest. Lahkudes oli samas lennujaamas teises WC-s naine, kes lasi käsipesevate kylastajate kätele vedelseepi. Lennujaamas oli noormehi, kes näitasid teed, tassisid kohvreid ja pyydsid igati abistada.
Kuna need olid lennujaama töötajad, siis näis see suht kasutute abiliste suur armee naljakas. Nad ei mangunud ka raha, aga kyllap nad vötsid, kui anti.
Istambulis oli olnud lennuväljal ootamatult kylm, tuuline ja vihmane. Ammanis oli soem, kuid köik tundus öösel hall, ka puud ja pöösad...oli samuti tuuline, öhk oli vist täis tolmu. Sellest ööst jääbki eredalt meelde laskumine Surnumere äärde. Tund aega kihutamist läbi Maardu-ymbrust meenutava halli-köleda maastiku.
Kui möödusime merepinna 0-punktist, paistis madalal taevas kuu, täpselt kivitähise kohal. Taksojuht lasi klaasi alla ja ytles, et me vöime pilti teha. Aga me olime selleks liiga väsinud. Hiljem kasutasime veel seda teed möned korrad, aga kivitähist ma enam ei näinud. Kahju, et esimesel korral pilti ei teinud.
See taksojuht söitis teiste jutu järgi ebakindlalt, lausa riski piiril. Kuna ma istusin taga ja olin tukkumise äärepeal, ei saanud midagi aru.
Ainult körvad kippusid lukku minema...kuni löpuks hotelli juurers olime. Mötlesin, et Estonia lebab umbes 80 m sygavusel mere pöhjas, aga meie oleme pea 400 m allpool merepinna - ja ikka maismaal - kummaline kogemus. Hotelli yhe restorani nimi oligi Above 393.
Hotell ise oli nagu yksik liivakarva kindlus mere ääres, köleda tyhermaa keskel (pilt: hotell teelt, auto aknast)Hotelli territooriumi ees oli kaks valveputkat. Esimesele mehele näitas taksojuht pabereid, kontrolliti meie passe ja reserveeringut, kirjutati midagi yles ja lasti teise punkti. Seal uuriti uuesti taksojuhi pabereid, kontrolliti peegliga autot alt ja vaadati pagasiruumi. Alles peale seda avati körged raudvärvad ja vöis söita hotelli territooriumile. Hotellis läksid kohvrid läbivalgustamisele, ise tuli samuti väravate vahelt läbi minna. Ma olin unine, aga hämmastuses, pärast sain teada, et peale 2005. terroriakti yhes hotellis oligi kontroll igal pool yle maa tösine.
Teisel katsel saime toa, nagu olime tellinud. Surmväsinuna jäime magama.
Kui ma mötlen tagasi, siis oli see yks hullemaid lennureise - pikk ja väsitav.
Kui ma lendan kaugele, siis ma olen nagu ette valmistatud pikaks reisiks ja istumiseks. Aga kui suht lyhikese reisi puhul tuleb vahemaandumisel istuda lennujaamas 6-7 tundi, siis see teeb kyll hulluks. Istusime niimoodi Istambulis (tagasiteel önneks vähem) - see lennujaam on nyyd mulle igaveseks mällu sööbinud. Hea, et maja yhes otsas on Starbucks kohvik ja selles muude tavaliste laudade hulgas ka kaks diivanilauda tugitoolidega. See meid päästis. Head pehmed tugitoolid olid. Aga me ei leidnud seda kohta kohe ja kohe ei ka saanud parimat kohta vallutada...
Päevamuljed tormijärgsest ööst on kirjas eelpoolmainitud ilmajutus (Suvitushooaja serva peal ).
Öhtuks olime territooriumi yle uudistanud, basseinid ja majadeblokkide vahelise ala läbi uurinud ja rannas soolaseid laineid varbaga katsunud. Löpetuseks vötsime kerge eine fujaee baaris, kus avastasime fantasiliselt hea kohaliku valge veini. Kahjuks see oligi ainult selle baari menyys, mitte 393 restoranis, mis oli oma kaarte all olevate laudadega parim einestamiskoht siseöues.
(pilt: fujee)
Teisel katsel saime toa, nagu olime tellinud. Surmväsinuna jäime magama.
Kui ma mötlen tagasi, siis oli see yks hullemaid lennureise - pikk ja väsitav.
Kui ma lendan kaugele, siis ma olen nagu ette valmistatud pikaks reisiks ja istumiseks. Aga kui suht lyhikese reisi puhul tuleb vahemaandumisel istuda lennujaamas 6-7 tundi, siis see teeb kyll hulluks. Istusime niimoodi Istambulis (tagasiteel önneks vähem) - see lennujaam on nyyd mulle igaveseks mällu sööbinud. Hea, et maja yhes otsas on Starbucks kohvik ja selles muude tavaliste laudade hulgas ka kaks diivanilauda tugitoolidega. See meid päästis. Head pehmed tugitoolid olid. Aga me ei leidnud seda kohta kohe ja kohe ei ka saanud parimat kohta vallutada...
Päevamuljed tormijärgsest ööst on kirjas eelpoolmainitud ilmajutus (Suvitushooaja serva peal ).
Öhtuks olime territooriumi yle uudistanud, basseinid ja majadeblokkide vahelise ala läbi uurinud ja rannas soolaseid laineid varbaga katsunud. Löpetuseks vötsime kerge eine fujaee baaris, kus avastasime fantasiliselt hea kohaliku valge veini. Kahjuks see oligi ainult selle baari menyys, mitte 393 restoranis, mis oli oma kaarte all olevate laudadega parim einestamiskoht siseöues.(pilt: fujee)
Hotell oli alles kolm kuud tagasi vöetud Holiday Inn'i ketti ja elas yle esimesi kogemusi suure turistide hulgaga toime tulemiseks. Randa laiendati, ehitus käis öösel ja päeval. Kuid önneks oli veel nii vähe rahvast, et meile piisas ka sellest rannaribast, kuhu muide liiv oli kohale toodud Egiptusest...
Söögist niipalju, et sai ka möned korrad suurel öhtubuffeel käidud, mis oli töesti meeldiv ja maitsev elamus. Araabia nurgake sai peaaegu läbi proovitud. Magusa poole pealt leidsin ahvatluse - sooja pudingi, mis yletas ka I. arvates köik muud maiustused. Mitte ykski zhelee, kook, jäätis vöi isegi puuviljavaagen ei saa selle pudingi vastu....Seda suurt klapiga potti teadsid/julgesid siiski vähesed avada.
Ma pole kusagil mujal maailmas midagi sellist saanud. Ma isegi ei tea, mis algupäraga see dessert oli.
Ma pole kusagil mujal maailmas midagi sellist saanud. Ma isegi ei tea, mis algupäraga see dessert oli.
Palju kordi sai toitu tuppa tellitud. Valik polnud suur, menyy sai läbi käidud, aga mis sa hädaga teed, kui kuhugi pole väljaspoole hotelli sööma minna. Jah, suure tee ääres paistis kyll mingi hamburgerikoht, aga see oli enam kui kahtlane. Käik kylapoodi aitas meid ainult jogurtiga, muud seal ikkagi polnud. Yldse armastavad nad seal burgse, friikaid ja kartulikröpse hirmsal moel - eks pyyavad läänele 'järele jöuda', aga see on nii tyytu...
Minu meelest on see mönitamine, et kui veel täiskasvanute menyy midagigi söödavat sisaldab, siis lastele on see kindlasti hamburger friikartulitega. Sedasi olime hädas suvel kolmepäevasel automatkal P.-Norrasse ja nii ka Jordaania 4* hotellis.
