Bolzano ja Verona... II

Päev Bolzanos

Bolzano(Bozen) asub Dolomiidi mäestiku kaenlas.
(minu järgmise päeva kylastusobjekt Verona hoopis "madalamal", peaaegu tasandikul).

Vast köige tähtsam, olulisem ja körgeima kylastatavusega koht Bolzanos on loomulikult vanalinn, aga iseloomulikum ja mitte vähem atraktiivne pole ka köisraudtee. Just see iseloomustab linna asukohta mäestikujalamil ja sellelt avanevad imetabased vaated kogu linnale.
Päeva esimene pool möödus vanalinnas ringi köndides ja teine pool köisraudteel, kust tulles käisime ka veelkorra koos vanalinnas.
Ette ära öeldes löpetas selle haruldase päeva vägev öhtusöök oma hotelli restoranis ja see oli tase!
Aga päeva alguse juurde.

Peale meeldivat ja rikkalikku hommikubuffeed tegin väikse tiiru aias - mitte hingelistki. Karge septembrihommik, ca 18-20 C ja ei yhtegi inimest ei basseinis ega puhkamas. Ka päeval oli aiake vaikne, hooaeg ja suvetegevused olid läbi, hotellis peatusid ainult äri-inimesed, nagu meie mehedki.
 Löppude löpuks - Bolzano on ju mägedes, seal polnud seda suvesoojust, mida järgmisel päeval kogesin Veronas... see oli minu järjekordne kogemus olla puhkekohas hooajavälisel ajal. Loomulikult olin ma sellega väga rahul. Hindan vaikust ja rahu enam, kui vöimalust peesitada ja basseini vahet joosta. Seda enam, et umbses vanalinnas oli samuti jahedam. Mul hakkas ikkagi seal palav, aga mis siis veel sydasuvel oleks olnud...

Meie rödu (2.k.) aiast vaadates

 Nyyd veel möned pildid äärelinnast teel citysse. Linn on nii väike, et läksin jala ja tee oli meeldivas keskkonnas - seal viinamarjapöldudega kaetud nölvade all elaks isegi... kus köisraudtee vagun yle aia höljub.

Ainuke hooldamata koht, mida mina oma teekonnal Bolzanos nägin, oli vasakul pildil olev mäekylg, kohtasin seal koeraga jalutajaid. See tundus olevat mingi eikellegimaa, aga lyhendas oluliselt minu teed kesklinna.
Vanalinna arhitektuurikajastused mul eriti hästi välja ei kukkunud, päike oli ere ja varjud vöimsalt tumedad. Hulkusin niisama, nuhutasin turu löhnu ja proovisin maitseid, käisin kohvikus ja vaatasin, mida huvitavat poed pakuvad. Tegin muidugi ka tavapäraseid turisti-pilte (millest siin on vaid murdosa):

Oh, millised maitsed siin segunevad, kui kaubad tulevad kodumaalt Itaaliast (mida on raske sealolles uskuda, pigem on tunne, nagu oleksid Austrias vöi Schveitsis) ja lähedalasuvatest maadest... oleks ainult aega ja raha, et köike proovida.

Mulle meeldis vanalinna keskmest väljaspoolasuv uue kunstimuuseumi juures olev ala. See oli jöe kaldal, mille sillad olid kurvikad ning vaated vaimustavad.

Muuseumi fassaad

Klaashoone on muuseum jöe poolt vaadates

 Veel yhest sillast yle läinud, sattusin järgmisse kohta, kuid ajapuudusel pöörasin tagasi. Mötlesin, et peaks jöudu päeva teiseks pooleks hoidma (ja see oli öige arusaamine asjast).

 Sellel silla oli ka tuttav lukuprobleem...

Mida see meenutabki...?

Peale väikest puhkust ja klaasi kylma ölut hotelli aias (sest pealelöuna oli suviselt soe), sai päeva viimaseks osaks öhtune söit köisraudteel. Kuna see pole päris tavaline syndmus - ja palju sääraseid kohti maailmas ikka sellise meelelahutusega on - siis neist elamustest tuleb eraldi pildijada järgmises postituses.