Sygisene Mallorca

Ükskord, umbes aasta enne blogipidamist, sai tehtud yks eriti önnestunud viimase-minuti reis Mallorcale. Tänaseks on palju uusi reisimuljeid muudest sihtpunktidest peale tulnud, aga lubasin paarile tuttavale -varsti-varsti reisile minejale - möned vanad mälestused ja pildid välja kaevata.
Sellised isiklikud tähelepanekud, mida vöib-olla pole turismibyroodest saada. Aga mine sa tea...minu omad on igatahes siin.
Kuna yks reisilemineja pakib kohvreid vöi on juba teelgi, siis pole mul enam aega pikka lugulaulu kirjutada, panen praegu yles vaid köige enam meeldinud ja meelde jäänud seigad.

Ilmast

Ma ei tea, kuidas on kevadega (kindlasti on seal ilus), aga ka sygis on suurepärane aastaaeg selle saare kylastamiseks. Ehk oli meie reis oktoobri keskel liigagi piiripealne - meil lihtsalt tohutult vedas ilmaga - kuid kohalikud soovitasid köige enam septembri keskpaika ja löppu.

Pildil on Palma linna baromeeter, mis nagu näha, on kyllalt hoiatavas positsioonis. Kuid meie pääsesime ilma vihmata.
Sygisel on suvekuumus taganenud, kuid temperatuur on veel vägagi mönus; vesi pole enam liiga soe, vaid parajalt karastav ja jahedad ööd lubavad loobuda konditsioneerist. Rannad ei kubise enam higistest inimestest ja laste kisa-kära ei lukusta körvu. Saadaval on rohkelt puuvilju ning ega ilupöösaste öitsemine pole sugugi (veel oktoobriski) löppenud. Ehkki Palma alleed olid pleekinud-rohelised, olid hotellikomplekside aiad vörreldavad paradiisiaegadega. Lisaks öitsvatele puudele-pöösastele, rippus ka valminud vilju. Nagu näiteks avapildi granaatöun...nägin, kuidas aiatööline suure kotitäie granaatöunu korjas ja nendega tehnilisse majadeblokki kadus. Suu jooksis vett, aga myygil neid vilju hotellipoes polnud...yldse oli hotellipood sisutatud rootslastele tuntud EU kaubaga, ka Rootsi omaga. Fritidsresor hoolitseb oma klientide eest. Ka näitas televiisor toas STV1 programmi. Ja vöib-olla veel mönda, aga me ei vaadanud ju ometi telekat, kui olid sumedad ööd, vein ja isegi kyynlad...

Sygiseses maapildis, millest mul kahjuks vötteid pole, valitsesid seevastu pruunikashallid toonid, talude aedades pölesid risulökked ja suured mustad sead tuhnisid peaaegu lehtedeta viljapuude alt aprikoose jm puuvilju nosida. (Niimoodi maitsekalt nuumatud sealiha läheb kalliks kaubaks, seda vöib näiteks lennujaama tax free poest kaasa osta).

Meie igapäevane rutiin

See oli muidugi päike, liiv ja meri!

Rannas oli rahvast höredalt, just nii mönusalt, et keegi ei nyginud ja jäi piisavalt privaatset ruumi.

Enamik hotellilöbustusi töötasid (ehkki laisalt), näiteks Alcudías iga teise hotelli juures mängis erinev muusika, nönda vöis soojas sumedas öhtus jalutada yhest kohast teise, erinevat muusikat kuulata ja kokteile maitsta.

Vöi ka pimeduses tumedalt kohiseva mere ääres jalutada.
Enamik päevi otsustasime suve pikendada ja peale hommikusööki lihtviisil rannas vedeleda. Polnud palav ega ka kylm, ja kui hakkaski kuumus liiga tegema, vötsime supluse ette ja see oli fantastiline!

Ma tean, mida ma räägin, sest hiljem on löunas hullemaidki kogemusi olnud supp-sooja veega...aga seal enam parajamat temperatuuri ei oskaks välja möelda, alguses oli natuke jahe, aga pärast ei tahtnud kuidagi veest välja tulla.

See suplus andis värskust ja reipust kogu öhtuks, oli jöudu veel kilomeetreid rattaga söita vöi jalutada. Tuppa me läksime alles siis, kui jalad enam ei kandnud, ja ka siis istusime veel sydaööni kyynla ja veiniga rödul...

Hommikul umbes kella kymnest ärkasime väljapuhanult ja tegime kööginurgas kohvi. Meil oli kahetoaline apartement köige vajalikuga. Puhkajad, kel oli ka söögikorrad hinna sees ette nähtud, pidid juba varahommikul hommikueinele minema, meile oli see täiesti vastuvöetamatu rezhiim. Önneks polnud me sellise rumaluse eest maksnud. Söime yldse vähem kui kylmemas kliimas ja siis kui tuju tuli, tavaliselt peale rannast tulekut. Tasuks - reibas olek ja yleliigsete kilode kadumine.

Siena laat

Ainult yhel päeval seitsmest polnud päikest ja önnelikombel just sel päeval vötsin ma osa ainsast ekskursioonist mitmete pakutute hulgast. Mäletan, et see oli kolmapäev, laadapäev, ja meie buss tegi peatuse Siena kyla laadal.

Mida seal köik ei myydyd...Kutsikatest kurioossete asjakesteni.

Mina ostsin hirmsa tingimisega hästi odavalt erikujulise nahkkoti, mida saab kanda nii seljas, ölal kui ka käe otsas ja mis sellele vaatamata jätab elegantse mulje.
Samas peenlinane oliivimotiivide ja tuttidega suur laudlina maksis peaaegu pool reisu hinda ja ilmselgelt olin ma petta saanud, st. ära nöiutud. Jah, just nöiutud, too krimpsus mutt oli väga nöia moodi...

See laudlina löi suure augu mu niigi väiksesse eelarvesse, aga kui arvestada, et nädal aega neljatärnihotellis oli mulle ainult ca 800 SEK maksma läinud, siis polnud kahju yldse suur... sellised laudlinad maksavadki palju, väga korralik töö, siiani pole veel raatsinud kasutusele vötta.
Veel käisime me sygaval maa all Draakonikoobastes, kus pilte ei lubatud teha (ostsin kaasa voldiku sellest imelisest maa-alusest maailmast, see vääriks jälle eraldi teemat) ja vaatasime väikelinna Porto Cristot, kuhu ma oleksin tahtnud toa vötta - vaatega merele - ja sealsamas kohe maalima hakata.

Porto Cristo

Huvitav, Porto Cristo oli töesti nii täiuslik koht, kus oleksin tahtnud täitsa yksiku kunstnikuna elada. Ei varem ega hiljem pole mul mujal sääraseid mötteid tekkinud...Vaatamata sellele, et hooaeg oli läbi, rand oli juba tyhi ja laine peksis vöimsalt vastu muuli, oli sel kohal eriline völu. Aga vöib-olla just selle pärast?...

Mulle meeldised sealsed majad ja kitsad tänavad ja ma oleksin käinud löunat söömas mere kaldal nagu tollelgi päeval...

Oleksin teinud matku mägedesse ja ehk ka neisse Draakonikoobastesse (need pole sealt kaugel) ja maalinud. Ehh...!

Palma de Mallorca

Muidugi, pealinn Palma on midagi, mis väärib eraldi peatykki. Jah, temas puudub see väikelinna völu, aga...

...tal on teine sharm, see eriline, idamaine...

Sellest linnast ei saa keegi kindlasti ei yle ega ymber, minulgi on palju pilte, aga praegu ma neid köiki siia ei pane, tahaks anda ylevaate ja ehk möne naljaka loo meie omal-käel Palmaskäigust täiesti eraldi.

Laguun - lindude kaitseala Mis veel ? - oleneb ju kuhu Mallorcal maandutakse.

Meie olime Alcudías, läheksin sinna veelgi, kui nii hea pakkumine tuleks. Seal on yhel pool meri ja teisel pool puhketsooni laguun oma pikkade jalgrattateede ja kanalitesysteemiga, roostike ning siseveekogudega. See märgala on lindude paradiis ja selle kylastamine on yks mu suuremaid elamusi Mallorcal.

Me olime tookord niivörd völutud sellest kohast ja jäime kauaks spetsiaalsesse varitsuspaika lindude kummalisi öhtuseid häälitsusi kuulama, et avastasime, et suur peavärav oli juba kinni pandud. Ja siis me pidime imetrikke tegema, et jalgrattaid yle tohutu raudvärava saada. Mul on heledatel pykstel veel siiani rattaketist väiksed märgid...

Obeliskid
Köige ilusam, köige lummavam oli minu jaoks siiski obeliskide avastamine. Need olid nii ebamaised ehitused, et ma ei osanud midagi arvata, kuidas vöi milleks nad randa olid tehtud. Kysisin kenalt tyypilise näoplaaniga Mallorca noormehelt, restoranikelnerilt, kuid tema kehva inglise keele töttu oli raske aru saada. Kui ma ei eksi, olid need völtsehitised kodusöjaaegsest perioodist, vaenlase (millise?) segadusse ajamiseks.

Oli kuidas oli, aga nad on siiani äärmiselt irriteerivad tornid...nii nagu see lumivalge majagi minu lapsepölve unenägudest...

Et mitte jääda liiga salapäraseks, siis avaldan ka hotelli nime - see oli Viva Blue ehk Elagu Sinine.

Uus ja moodne, uhke ja romantiline yhekorraga.

Palju kaunist marmorit, ylikorralikult pygatud muru, puhkenurki, meeldivalt kauneid taimekompositsioone ja neljale tärnile au tegevaid ruume ja teenindust leidus siin kyllaga. Oli ka saun sisebasseini ja treeningruumiga. Ainult kappa ei leidnud me leili viskamiseks, ning soomlased - kus neid ei leiduks! - leiutasid auguga kilekoti, millega sai hädapärast leili tekitada. Ainult yhel öhtul jöudsingi ma sauna, see oli see päikseta ekskursioonipäev olnud.

Kas ka seesama koht kesksuveks charter-ghettoks ei muutu, ei oska öelda. Kui nyyd rödult alla vaadata (minu esimene pilt yldse!)...eeldusi näib olevat. Kui ikka sada kilavat last basseini vettehyppeid teeb ja muud rahvast ka karjakaupa ringi liigub...? Oktoobris oli basseinide vesi jääkylm, seal sulistasid möned jönglased vaid ettevaatlikult jalgu märjaks tehes.

Vöimalik, et suvel käib siin täis-möll muusika ja muuga ja on inimesi, kes territooriumilt kaugemale eriti ei lähegi. Lastesöbralik koht oli, igal öhtul toimus neile teatrietendus ja mängud, seda mitmes keeles, et köik ikka osa vötta saaks. Mingit labast nägudevööpamist&pallimerd polnudki, olid tösiselt huvitavad viktoriinid, ringmängud ja muud tegevused. Ka piljard ja minigolf loomulikult. Kuna lapsi oli siis vähe, löime meiegi mönikord naljaviluks kaasa. Oli ka yks hilisöhtune täiskasvanute tantsu-pantomiimi etendus, ysna huvitavalt tehtud. Näitlejad olid pyydlikud ja polnud tunda erilist väsimust, ehkki kogu suvi oldi ju sama asja tehtud.