Mälestusi Prantsusmaalt - 1.osa

Kuna J. täna jälle Pariisi söitis, mötlesin, et on aeg yles kaevata Prantsusmaa mälestused.
Möödunud aastal mul veel Reisisahtlit polnud, esimesed kaks lugu saan lauapealsest siia ymber tösta. Rohkem ma tookord ei kirjutanudki, haigus tegi elamise nii hapuks, et polnud mingit loomingulist powerit...
Niisiis koondan 1.ossa möödunudaastased postitused, lootes, et teise ja uue osaga läheb paremini, kui mullu - et jöuan ikka löpetada; ja et kirjutan napimalt (pole ju köik enam meeleski)...

Esimene lugu:

Völuv Prantsusmaa

Aeg:
pühapäeva öhtu, 3.juuni 2007

Koht: Place d'Italie, linnavalitsuse hoone ees
Pilt:
Wikipedia

Saatuse tahtel oli see koht, kus ma oma esimesed teadlikud Pariisi-uudistaja sammud tegin. Ma ei pea esimeseks kohtumiskohaks ei lennujaama, ega ka seismist taksopeatuses kesklinnas, kus ma yle liiklusvoolu vöisin taamal seisvat Notre-Dame'i silmitseda. Ei, mitte need juhuslikud ylehypped, vaid just see koht siin 13.kvartali sydames, kuhu ma peale hotelli sissekirjutamist ja enda kohendamist oma esimese Pariisi-raja sisse tallasin. Ja linnavalitsuse hoone juures oma esimese peatuse tegin, et ymbrust uurida.

Jäin vaatama hoonet, selle katust ja kellatorni, olime tulnud Holiday Inn'ist ymber nurga ja mötlesime, et peaks öhtust sööma minema -lennukieinest oli juba hulk aega möödas.
Siis äkki paelus mind kummaliselt ringikeerlev lehepuru tänaval. Ei olnud tuuleöhkugi tunda, aga roosakirjud lehekesed tiirlesid ja joonistasid spiraale, rahunesid ja siis töusid jälle mönikymmend sentimeetrit tänavapinnast körgemale ja löid seal ringtantsu. Jäin nagu lummatult maha vaatama ja märkasin, et need polnud ei puulehed ega niisama praht, vaid sydamekesed, örnast paberist välja löigatud valged, roosad ja punased sydamed...

Leides, et see oli ilus algus Pariisi muljetele ja yldse Prantsusmaa reisile (käisime ka Auxierre'is), kirjutan omi killukesi edasi, niipea kui jälle natuke aega saan.

Teine lugu:

Lennujaam Charles de Gaulle 1

(pilt siin körval on tegelikult väljumiste ootesaalist, tehtud ärasöidupäeval).

Ilm oli ilus, varane öhtupoolik saabunud ja meiegi varsti astumas Prantsusmaa pinnale. Lennuk maandus sellise kolksuga, et möni nörgemanärviline ahhetas kuuldavalt. Paljulennanud John vangutas pead: "Ahh, Air France..." - selline maandumine pidi muidu ysna harv olema.

Kus on Avis, vöi kust saab takso?

Sellised tagasihoidlikud soovid, aga kui olime yhe ringi ära teinud, kohvritega rulltrepist yles-alla söitnud, inimestelt kysinud (yhtki infolauda ei paistnud läheduses) ja köik tulemusteta, läksime yhest uksest lihtsalt välja. Ei paistnud muud kui torukujuliste hoonete rägastik ja mitmetasandilised teed ja parkimisplatsid. Mitte yhtegi viita. Ja ennäe, seal seisab kohe uste juures ootel ja vingelt tubakast löhnav inglise keelt purssiv taksojuht. 65 eurot on linnasöidu taks, sellest saame me aru kyll (umbes sama hind kui Arlandast meile koju Åkersberga'sse, vahemaa ca 100 km). Kuid millegipärast tundus see esimene ja ainuke taksojuht kuidagi kahtlane. Ja kui täissuitsetatud vöib tema takso olla?

Läheme jaama tagasi - kusagil peab ju Avis leiduma. Samas ei viitsi kohvritega kilomeetreid ringi tallata, et autorendibyrood leida, niikuinii ei möista keegi sinna juhatada, sellest saime kohe aru. Meenus mulle imetilluke Viini lennujaam, kus köik oli käe-jala juures ja Avis kohe lennukilt tulijatel tee peal...aga see monstrum siin!

Kuna rongijaam paistis samas hoones lähedal, pileti ostmine automaadist krediitkaarti kasutades oli lihtne, ja pilet maksis mitu korda vähem, miks mitte söita Pariisi rongiga? Piletiväravad olid nagu meiegi metroos, ainult kohvrite jaoks oli eraldi osa.

Muti metroo

Alguses paistis köik samasugune, kui Stockholmi metrooski. Vöi millistesse ma veel olen sattunud...Moskva, Madriidi, Piiteri...ei meenu rohkem. Polnud väga hull, yhesönaga. Rong oli peaaegu tyhi, kontrollisime veelkord, et see on ikka öige rong ja istusime vahekäiku klappistmetele kohvrite körvale. Kohe tulid peale ka noored jaapanlased suurte seljakottidega ja hakkasid samu asju kysima. Ja hakkaski rong liikuma.

Vaatasin huviga välja.

Graffitid on köikjal maailmas vist yhesugused kriksadullad.

Tillukesed majakesed, piklike akende ribilised luugid poolavali, olid nii lähedal mitmete rööparidadega raudteele ja surutud mingite ehitiste ja tehnoloogiliste rajatiste vahele, et pani imestama...aga igal pool elatakse.

Sedamööda, kuidas me Pariisile lähenesime, hakkas igatsugu rahvast tasapisi peale tulema, nii et kesklinna jöudes olime pigistatud tungleva rahvamassi vahele.

"Hea, et sa löhna ei tunne, ytles John.

"?"

"Nagu laut", oli vastus.

Töepoolest, mul oli nohu ja lennukiga maandumine oli teinud asja hullemaks. Yks körv läks lukku ja ei mingi nina puhumine, pea raputamine ja körva katsumine seda ei avanud. Pead langetades kuulsin kärurataste myrinat - kuidagi liiga kövasti ja nagu seestpoolt; omaenda hääl kostis samuti peas nagu tyhjas tynnis...yldse tundsin ennast nagu robot, kel on löhnataju täielikult ja kuulmine pooleldi välja lylitatud.

Aga muidu oli hea olla ja tuju fataalselt ylemeelik. Mind oli siia kaasa kutsutud, seega polnud minu asi syndmuste käiku juhtida. Ma ise kaalutlen tavaliselt palju rohkem, valmistan paremini ette ja ei anna enne alla, kuni otsitu on leitud.

John lööb kergesti käega ja on ysna tormakas ja tähelepanematu. Samas tabab ta paljusid asju käigult, millest mul aimugi pole; aga valearvestusi silub kulukamate variantidega. Otsustab kiirelt ja muudab otsusi kiirelt.

Nii et teoreetiliselt peaksime teineteist täiendama, mis praktiliselt toimikski, kui ta mind rohkem kuulaks. Tyypiline mees ja tyypiline naine, kas pole?

Naljaviskamine jätkus, kuni klaustrofoobia kitsas rongis olemisest ja kohvrite kooshoidmisest niivörd suurenes, et asusime välja trygima. Niikuinii polnud rongiseintel yhtki transportskeemi näha, et saaks arvestada, kus ymber istuda. Olime eelnevalt vaadanud, et seda tehes saaks hotellile kyllaltki lähedale (mis pärast osutus vägagi töeseks). Nyyd polnud sellest vaatamisest midagi kasu, köik oli meelest läinud ja kaarti polnud.

Jaam, kus me väljusime, tundus räpane ja vöidunud. Ei rulltreppi (lifti vist sellises mustuses ei julgekski kasutada, kui juba suht puhta Stockholmi möned metrooliftid haisevad uriini järele), aga ega lifti polnudki. Oma kompse pead sina vaevas ja higis sikutama. Vaatasin, kuidas lapsevanemad vilunud liigutusega lapsevankreid kaenlasse haarasid...Igat nahavärvi ja olekut rahvast sebis ringi. Inimestele möeldud ala oli ilmselgelt 100x väiksema rahvavoo jaoks arvestatud ja ilmselt saja aasta vanune ka (möne metroo-temaatilise kirjutise juures uurin välja. Muide, eelmisel aastal oli Kulturhusetis fotonäitus maailma metroodest, väga huvitavaid kohti on ilmas olemas...).

Huvitav elamus igatahes.

Esimene pilk Pariisile

Kohe maa alt välja jöudes sattusime välikohviku körvale ristmikule, kus könnitee oli tulvil inimesi, autoteed tulvil autosid ja kohvik täis rahvast. Vaatasin ringi, see oli mu esimene pilk Pariisile (olin seal esimest korda) ja ennäe, kas see ongi see suur Notre Dame?!

Oleks tahtnud metroossöidust ja trygimisest veidi puhata kasvöi sellesamas kohvikus midagi joogiks vötta....aga vaatsime oma kohvritehunnikut (John'il oli loomulikult tehniline värk kaasas) ja umbselt täis kohvikut...no ei.

Edasi polnud meil ikkagi midagi muud teha, kui takso vötta.

Olin maa alt välja tulles automaatselt yhe taksosildi mälus registreerinud, aga rahvamassis juba paari sammu pärast selle samas silmist kaotanud.

Jätsin oma oma kohvri John'i hoolde, läksin tagasi metroo väljapääsu juurde ja sammusin veelkord 10 meetrise raja läbi, yle inimassi igas suunas piiludes...

Sealt see väike viit TAXIS oligi...

Päeva löpetav raamatukaupmees kahtlustas kangesti, et tahame vahele trygida, aga ei, meil polnud ju mingit kiiret.

Polnud vaja tegelikult kaua oodata, kui juba olimegi takso tagaistmetel ja auto alustas sellist söitu tipptunni liikluses, et ma ei kujutanud meid ette kesklinnas yyriautoga sedasama tegemas. Autode vahel söelusid mootorratturid manöövreid tehes, kohati ma ei saanud aru, kas meie söidame vastassuunas, vöi tuleb mootorrattur meile otsa.

Seintel oli näha veel valimisaegseid Sarkozy reklaamplakateid...miks see mees maas istub? Ilmselt kerjus...

Järgmisel päeval nägime kodutut magamas niivörd absurdses kohas tänaval - ristmiku servas, jalakäijate ylekäigu alguse juures. Maas tema körval oli lugematu hulk kompsukesi ja pambukesi, seda umbes kolme ruutmeetri suurusel pindalal, nii et köik kes tänavat yletasid, pidid suure ringiga kuidagi sellest hunnikust mööda saama.

Kasulik päevakokkuvöte

Kui me löpuks hotelli juurde jöudsime, tuli arve umbes samas suurusjärgus, mida taksojuht kysis lennujaamast mistahes punktini kesklinnas. Meie olime söitnud sydalinnas ainult möned kilomeetrid - nyyd ma juba tean tänavanimede järgi, sest järgmisel päeval me jalutasime hotellist sinnakanti ja kaugemalegi. Mitte et ma oleks öhtul kohvreid tahtnud niikaugele sikutada vöi oleks kahju taksorahast, mis niikuinii läks komandeeringu kuludesse. Aga pöhimötte pärast. Kuid taksojuhid pygavad ka Tallinnas ja kindlasti veelgi jultunumalt.

Bercy jaamast samasse lennujaama läks ringteesid kasutades ainult umbes 40 eurot.

Kuid...

Mis oleks Pariis ilma metrookogemuseta?

Mis oleks Pariis ilma taksokogemuseta kesklinnas ja tipptunnil?

Järgmise päeva jutt -jalutuskäik laupäevases Pariisis - tuleb mul kindlasti välja diametraalselt vastupidine, helge ja ilus, nagu see päev meil ka möödus...ainuke kurb vaatepilt oligi oma maise vara keskel magav kodutu...

Loeks moraali ka?

1.Isegi syytu-väikese nohuga kaaluge lennureisist loobumist, nii ahvatlev kui see pakkumine ka poleks. Tagajärjed vöivad olla kyllalt ebameeldivad. Pösekoopapöletikud, körvapöletikud, valud peas maandumisel ja öhkutöusul jne.

2. Varustage ennast enne Prantsusmaale minemist möne väikse vestmikuga, andekamad vöiksid ka möned hädavajalikud laused ära öppida.

3. Kasuks tuleb ka sularaha ja linna kaart koos transpordiskeemiga, mingi kaardi saab kindlasti netist välja printida.

4. Lennujaamast tuleks rohkem infot välja pigistada, kui meie tegime...kahjuks on info, kaardid, reklaam, rahavahetus jms on tavaliselt selles osas, kus minnakse lendudele, lennult tulijad suunatakse teise väljapääsu kaudu otse tänavale. Oleneb lennujaamast muidugi. Ega me ei viitsinud otsida ka.