Niisiis, mölema reisiga (mais Kreetale ja novembris Surnumere äärde) juhtus, et astusin turismihooaega paar päevakest "öigest ilmast" varem (Jordaanias ei teagi täpselt, kas varem vöi hiljem). Rannaturistile vaenulik oli see ilm mölemil korral, kuid ysna lyhikest aega. Kui yhel aastal kaks korda seesama lugu juhtub, siis tuleb see kirja panna.
Pildid: paljulubav pilk osale vanalinnast esimese päeva hommikul ;
siis pilk minu toa aknast vihmasele tänavale teise päeva hommikul; ja
Hania, 4.mai 2009, päeval kell 13
_____________________________________________________
Surnumere ääres vististi löpeb hooaeg detsembris, kui keskmist temperatuuritabelit vaadata.. Meie olime maandunud ööl vastu 2.novembrit - seega ees oli kuu aega kyllaltki sobivat kliimat. Vöiks öelda, et parimat vöimalikku - temperatuuri poolest. Ei mingit yleliigset palavust, oli mönusalt sametine soojus 30 kraadi ringis, öösel vöinuks isegi veidi jahedam olla.
Kui ma Kreetal maandusin kaunisse päikseloojangusse ja torm ja vihm saabusid alles ylejärgmisel päeval, siis ka Jordaanias kell 3 öösel polnud Ammani lennujaamas mingit erilist ilmaekstreemsust. Jahe oli kyll, mantlid-joped kulusid asjaks ära. Passikontrollid, turvakontrollid, viisatempli saamine, taksosöit - mu väsinud peas on sellest vaid udused mälestused.
Aga kui me löpuks hotelli peamajast yle öue oma majadeblokki suundusime, kahistas siseöue palmilehtedes ysna köva tuul.
Surnumere orus, mis asub ca 400 m allpool merepinna, on hoopis teine kliima, kui Ammanis. Öhk oli sametiselt soe, tundus, et ligi 25 kraadi. Öösel töusis torm, nii et toaukse alt oli kuulda tuule undamist ning väljast kohinat ja myhinat. Aga kuna me olime väga väsinud, ei teinud me öistest häältest välja.
Ärkasime väga hilja, vöis juba pealelöuna olla. Terrass ja välimööbel oli kaetud punaka tolmuga. Endiselt oli soe - vast 25-30 kraadi, ja see oli meile ju pöhiline.Polnud pilvi, oli vaid mingi kummaline hämu, millest päikest vaevu oli läbi näha. Vöimalik, et see hämu oli segu tolmust, udust ja soolakristallidest. Ja kuna päike peagi loojus, siis oligi mauhti! pime. Aga meie suur territoorium oli korralikult valgustatud. Ka igast kandist valgustatud basseinid särasid siniste kalliskividena hotellikompleksi embuses. Ametlikku ujumisaega oli veel kella kuueni...aga ujujaid enamasti ei olnudki. Peale meie pere veehullude.
Pildid esimest päevast.
Tuul oli endiselt köva, aga hakkas juba vaibuma. Esimene pilk territooriumilt välja sattus mul olema yle vasakpoolse myyri (hotelli-ala oli muust maailmast eraldatud körge myyriga).
See oli piirkond, kus inimesed eriti ei käinud, kuna mitut sorti basseinid ja muu löbustuspiirkond oli teisel pool majaderivi. Silmapiiril laius Surnumeri, aga see oli hämus vaevunähtav.
Surnumere ranna avastasime kardinaalselt teisest suunast - hoonetekompleksi idakyljest. Seal jäi ka silma puu, mille okste vahele oli torm viinud araabiakeelse ajalehe...
_1_1.JPG)
_1_1.JPG)
..._1_1.JPG)
Surnumeri, 2.november 2009, öhtul kell 17 ___________________________________________________________
Niisiis hooaja äärepealsed ajad vöivad vedamise korral olla parimad. Vähem rahvast, pole liiga palav ja näeb ka huvitavamat ilma, kui päevast päeva sinine taevas ja ergav päike. Kui veab, siis enamus ajast on ikkagi puhkuseilm.
Kreetal sattusin Haniasse uuesti nädala pärast, kui oli vaja lennukile minna. Hooaeg oli alanud. Tulipalav linn oli puupysti inimesi täis, nii et ei olnud astumisruumigi. Päike kiilus silmi, ka päikseprillid ei aidanud.
Olin olukorra yle pisut hämmelduses: kas siis nii käibki see elu siin tippajal!? Jätsin pikema vanalinna retke yldse ära ja vedelesin selle asemel lennujaama pargis palmi all, äralennuks valmis.
Tänasin möttes taevast, et Hania esimesena programmi vötsin. Kahtlemata oli see aeg täie ette läinud - mönusalt soe, aga mitte palav, veel vähe rahvast, köigil oli aega ja endalgi oli löbus inimestega vestelda. Väike soe vihm oli omapärane nähtus, mis puhastas öhku ja linna. Ja köik rääkisid ilmast! Eriti huvitav oli tutvumine restoraniomanikega, kes...
aga see ja muu jääb Kreeta loo juurde teiseks korraks.
Ka enamus järgnenud reisipäevi Jordaanias olid meil turisti-ilmaga. Teisisönu, mida päev edasi, seda säravam päike, puhtam öhk (teisel öösel sadas veidi ja peale seda läks öhk töusvas joones selgemaks ja päike kirkamaks) ning rohkem rahvast. Lahkumisöhtul kuulsime toateenijalt, et peale meid tuleb hotell täis. Jäi mulje, nagu hooaeg algaks, aga see oli vastuolus mu infoga keskmiste temperatuuride kohta. Vöi oli november köige magusam aeg just enne jahedaksminekut?
Meil oli seega vedanud. Ei mingit konkurentsi basseini juures ega rannas, kus kindla peale tekkinuks rohkema rahva arvu juures dushijärjekord, sest suurem osa ranna-alast oli veel ehituse löpujärgus, ehkki töö käis ööd-ja päevad läbi.
Olime ainsad ka väikses mullivannibasseinis ja peaaegu ainsad suurtes basseinides. Lamamistoole jätkus ja teenindajad tundsid meid varsti nime-ja nägupidi. Sama oli välikohvikutes ja buffeerestoranis. Köigiga tekkis sydamlik kontakt - neil oli aega meie jaoks ja vastupidi...
PS: Ka Mallorcal mul vedas, nagu ma ykskord siin Reisisahtlis sellest reisist veidi kirjutasin. See oli hästi odav pakkumine just sellepärast, et oli nii äärepealne aeg. Oli oktoobri algus ja hooaja viimane nädal. Aga ainult yhel päeval oli pilves ja veidi tibutas. See oli minu bussiekskursiooni päev ja taoline ilm sobis vägagi, sest bussis polnud palav ja maa-alustes koobastes - mis oli kylastuse eesmärk - polnud ju vahet, mis ilm väljas oli...
Muidugi, ega iga kord ei pruugi vedada. Hooaja ääred on riskiga seotud.
_1_1.JPG){kind=link}