Surnumere ääres III - taevas, vesi ja...muda

Köigepealt tutvustan veel yhte meie pere fotograafi, sest selles loos tulevad mängu ka tema fotod. Ja pole ilus neid oma nime all esitleda.
Siin on meie Inxu teise päeva öhtul Surnumerd pildistamas.

Tött öelda, kasutasin seda kaamerat ka ise ja enam ei mäletagi, milline pilt on just minu vöi milline tema tehtud (möne tunnen ära kyll).

Ma teen seekord edaspidi suure kaamera vötete taha S-tähe.

---

Edit: see suur S omandas ylelugemisel veel teisegi tähenduse, kui emotikooni symbol - [:S ] "worried". Aga pole hullu, ma ei viitsi muutma hakata.

1

Taevas

Iga öhtutaevas Surnumere kohal oli ilus ja huvitav, veidi hägune ja mystiline, pannes soolajärve läiklema., nii et pilti vaadates vöib peaaegu fyysiliselt tunda veepinna ölist vöi kleepuvat olemust...selline see (sool)vesi oli ka, aga sellest järgmises peatykis.

Pilt on tehtud kolmanda päeva öhtul.
Aga teisel päeval, kui ilmaoludes toimus pööre, saime näha vöimsat vaatemängu.
Maa poole jäi tume pilvemass (mis päeval polnud sugugi nii tihe olnud, aga öhtuks oli vist tuul pilved maa poole kokku lykanud) ja Surnumere pool paistis taevas selge riba, kus...ah, milleks kirjeldada, kui saab vaadata:

Loojangu taustal suplevad Kaisi ja John - tihti ainukesed öhtul sellel ajal. Meile oli vesi pisut jahe ja oli muudki huvitavat teha, kui niigi päev läbi vees oli oldud. (S)
Seda enam, kui mere pool avanesid taevas sellised vaatemängud.
Sellel öhtul sai sydamest loojangut pildistada, nii et kaamera oli tuline. Ma pole muidu suur loojangupiltide söber, sest nad kipuvad olema yhetaolised oma ilus - veidi magusad, kui mitte öelda läilad. Aga oma pildid on oma pildid ja kui mitmekymnest vöi mitmesajast möned välja valid, siis seda armsamad!

Need köik siin ylal on S-pildid. Viimasel neist olen ma ise taevavaatlusega ametis.

Kaamera omadused vöi kaameraseadistus oli selline, mis muutis olukorra piltidel eriti dramaatiliseks, kus lahkuva päikese kiired töid välja maastiku soojas loojangukumas, hoonete massiivsuse ja kollaste öite kyllastatud värvid...

Ikka S(uur kaamera)!

Siin on veel yks pilt, kus kontrastid taevaga pole nii suured, aga siin ma tabasin maja kaaraknaid, kust loojang Surnumere poolt kenasti vastu peegeldas...(S)

Nyyd siis möned minu kaamera pildid, mis on on pisut "lahjemad" (aga mida seebikarbist ikka tahta).

Ma tabasin momendi, kui basseinitöötaja basseini pöhja puhastas. Sinised torud olid kaugelt nagu eksootilised önged vöi kalamehe ridvad...
Taevas oli "paljutöotav", aga järgmisel päeval tuli ilus ilm. Alljärgnev jutt ei kuulu enam taeva teema alla, aga kuna haakub selle pildiga, siis jätkan.

Jälgisin basseinipuhastuse protseduuri mitmel päeval. Mees liikus vaikselt ja aeglaselt, nagu kartes kalu minema hirmutada. Tegelikult ta "imes" veealuse liivaimejaga sentimeeterhaaval pöhja. Peale tormi tuli ju köik need arvukad basseinid yle käia...

Öhus lennanud liiva ja tolmu hulk oli hämmastav ainuyksi selle pöhjal, milline nägi välja meie terrass ja terrassimööbel. Tahtsin seal öhtul raamatut lugeda (parasti oli see McEwan'i "Laupäev" - vöib ette kujutada selle raamatu ja välise pildi vastandlikkust!), kuid terrass ei olnud puhastatud, seda tehti alles mitme päeva pärast. Meie tuba oli yks kaugemaid peahoonest. Kasutasime siis basseini juurest vöetud vannilinu istumise alla panekuks. Neid oli hunnikute kaupa ja kogu aeg toodi puhtaid juurde. Mingit ökonoomiat ega ökoloogilist mötlemist seal majas ei tuntud. Ometi on Jordaanias ju puhta vee nappus ja igas lääne hotelliski yleval kirjad, kus palutakse ainult need rätikud maha visata, mis pessu lähevad. Muidugi elu ei käi ilusate sönade järgi - välja vahetatkse köik, olgu nad maas vöi korralikult kuivama riputatud.

Selles hotellis aga vahetati ka voodipesu iga jumala päev, nii et ära tyytas, kuna me olime tihti toas - "löikasime" basseini juurest otse yle muru oma terrassile, et tuppa midagi vötma tulla, syya vöi voodis pikutada.

2.

Vesi - Surnumere soolalahus


Saabumisöö oli olnud tormine. Kui me esimene kord vett nägime, oli see päris rahutu.
Aga oli juba öhtu ja me proovisime vaid natuke jalgupidi vees olla. Vesi - öigemini siis soolvesi - oli soe nagu supp.

Järgmistel päevadel temperatuur langes önneks vastuvöetava tasemeni, jäädes basseiniveest ikkagi tunduvalt soojemaks.
Ka lainetus rahunes, kuid punane lipp oli teisel päeval ikka väljas.

Aga kui soolane on tegelikult Surnumere vesi, polnud minul kyll ettekujutust. Vee omadusedki olid mulle jahmatavad. Köigepealt - vesi lahus oli "paks" ja öliselt kleepuv!
Teada saanud, kui kyllastnud on see vedelik, oli "ölisus" muidugi arusaadav.
See on laias laastus nii, et vötad 1 osa soola ja 2 osa vett ja segad lahustumiseni. Saad siirupitaolise, veidi kleepuva vedeliku.
Surnumere vett (kasutan siiski soolalahuse tähistamiseks edaspidi söna  "vesi", sest ka soolajärv on veekogu) liigutades oli näha sama efekti, mis siirupit liigutadeski, see oli kuidagi raske ja liigutades tekkisid siiru-viirulised keerised. Keelega maitstes oli muidugi vesi tulisoolane.

Loomulikult kehtis ka jutt, et selles vees keegi pöhja ei vaju. Köige iseloomulikum näide oli, kui supleja vöttis kaasa raamatu, lasi ennast poolistuvas asendis vette lebama vajuda ja luges siis oma raamatut. Kas päriselt, vöi demonstreeris fotograafile, vahet polnud - nägin mölemat varianti.

Körvaloleval pildil J ei demonstreerinud, istus niisama, käelabadega nagu stabilisaatoritega ennast tasakaalus hoides

Ykskord vee peal lebades tegin käega ettevaatamatu liigutuse ja tilk vett - soolvett ! - sattus silma. Ma hakkasin rabelema, et jalad uuesti alla saada. Olin pool-isteasendis höljunud umbes rinnasygavuses vees ja et jalad, mida soolvesi kogu aeg yles lykkas, uuesti pöhja suruda, no see vöttis natuke aega. Löpuks sain nad pöhja ja tormasin kiiresti kaldale silmi pesema - oli tulivalus ja hirm, et ma jään pimedaks. Tee dushini läbi liiva 30 m ylesmäge oli mu valusaim 30 m. Önneks oli dush vaba ja ma uhtusin silma niikaua, kui valu vaibus ja pilt uuesti ette tuli.
Selge, miks ka väikse laine korral pole mötet minna tervislikku höljumist proovima.

Sellel pildil me arutame vöimalust, aga punase lipu töttu targu ei proovi.

Möni päev hiljem keegi proovis veel öhtupoolikulgi, aga ma ei mäleta enam, kas keegi meist vöi oli see möni vööras.

Kylastajaid oli esimestel päevadel vähe: yhed tulid, teised läksid, enamasti oldi rannas sydapäeval, lesiti lamamistoolidel, määriti ennast mudaga, jalutati niisama. Rand polnud suur, aga aia taga käis ehitus uue osa avamiseks. Önneks oli vahesein körge ja ehitus ei häirinud. Oli kuidagi hea ja turvaline seal seinte vahel oma mudamäärimisi toimetada.

Soolvesi aga möjus nahale töesti hästi, eriti kombineerituna mudaga.

Kahjuks pool perest - J ja K ei viitsinud seal soolvees liikumatult heljuda, varsti olid nad kadunud basseinide suunas, kus sai myrada, sukelduda ja vettehyppeid teha. Vöi mullivannis mönuleda, kartmata et möni veepritse silma satub vöi mönda värsket kriimustust tabab. Ja lastel on neid kriime alailma. Soola riputamine haavale on olnud ju hirmus piinaviis läbi ajaloo.

3

Muda

See kuulus Surnumere muda vedeles lademetena kallaste all, paar meetrit rannaribast eemal, mustjaspruuni valli kujul. Nii see oli igatahes meie liivaranna läheduses. Hotelli tootajad kaevasid sealt tykke ja töid suurte nöudega randa, kust inimesed vötsid seda mitte-eriti-hästi -löhnavat musta ollust ja kehale määrisid (ikka ilu nimel!)  Meie muidugi ka.
Kogu selle ajal jooksul läbis hotelli mitmeid gruppe, kes viibisid seal ainult paar päeva. Paljudel tekkis möte vötta muda koju kaasa. Eriti, kui oli kuulda poola, tshehhi vöi vene keelt. Aga millesse see panna? Kasutati tyhje väikseid coca-cola pudeleid, tyhje ketchupipurgikesi, ja köike, mis aga öönest nöu meenutas. Rannatöötaja aitas siis klienti sellega, et toppis muda väiksest pudelisuust sisse (tyytu ja aeglane töö), samal ajal kui kylastaja vees mönules vöi päikest vöttis.
Ma ise poleks sellise asja peale tulnud, aga ju minus ärkas nöuka-aegse korilase hing ja töin minagi yhekordse kasutuse e. väikseima ketchupipurgikesega seda musta massi koju...pärast hakkasin mötlema - nii vöivad ju turistid väärtusliku maavara kildhaaval minema tassida, see asi oleks pidanud keelatud olema.

Praegu tundub kyll, et muda on söna otses möttes lademetes, aga Jordaania pole rikas, vast ehk vaesemgi kui Eesti.

Seda enam, et riik (kui erakompaniid, siis kaudselt ka riik, maksude näol) ju teenib puhastatud ja korralikult pakendatud muda myygi pealt; rääkimata sellest, kui palju seda läheb kosmeetikatööstuse tooraineks!

Teisel pool järve ammutab seda maavara Iisrael ja kui neil see otsa löpeb (tööstus on kindlasti palju kordi vöimsam), kas nad ostavad Jordaanialt juurde (vaevalt juut muda ostma hakkab) vöi teevad uue "tervistava" okupatsiooni (töenäolisem).

Nali kyll, aga yks okupatsioon on jordaanlastel juba olnud...kestab.
Ma ise ostsin endale kreemi, aga mudakanistrit mitte, need olid liiga suured ja rasked tassida.

Ilus kollane liiv ranna jaoks oli toodud Egiptusest ja ma ei usu, et seda jordaanlastele tasuta anti. Pildil demonstreerib meie tydruk ilusat "musta pörsaihu". Ta oli yks agaramaid "mudaravijaid", aga see oli ju nii mönus, et keegi ei keelnud mudasena ringi joosta, ja kui oleks saanud, oleks vöinud lausa sea kombel mudas pyherdada, aga nöu oli selleks liiga väike.

Yhel öhtul nägime, et järve äärde (Surnumeri on ikkagi ju järv) tulid kohalikud suplema & höljuma. Selleks päevaks oli osa hotelli territooriumi ja muud kallast eraldavast vaheseinast maha langenud (lykatud?) ja oli hästi näha, et poisid ujusid kartmatult ysna kaugele - imelik, polnud neil ju mingit dushi seal kivide vahel, et soolvesi maha loputada. Ehk neil oli vesi kaasas? Kaamel (mis kahjuks ei jäänud pildile) vaatas noorte tegutsemist pealt. Ka vanaemake toodi randa ja too pistis jalad vette.
Esiplaanil pildistab abivalmis rannatöötaja (hotellipersonali hulgast) paari mudakolli.

Olime sageli Inxuga viimased äraminejad, siis kui rahvas, personal ja kohalikud olid ammu lahkunud. Loojangud olid nii imelised, oli täiesti vaikne ja öhk oli soe. Me ei saanud silmapiirilt (mis oli oli enamasti hämus ning vaevumärgatav) ja veepeegelduselt silmi lahti...
Istusime ja ajasime juttu kuni pimedus saabus ja nälg meid hotelli ajas.

Järgmises osas vötan ette väljasöidu Petra kaljulinna.