Jordaania, Petra

Ali käed


Olen juba ammu oma Jordaania lugude juures tahtnud rääkida meie hotelli taksojuhist.

"Ali, ma loodan, et leian sinu meiliaadressi yles ja sa saad löpuks pilte näha", hyyan möttes siit kaugele Jordaaniasse.

Seda, et araablased on tohutult hea huumorimeelega, sai järjekordse kinnituse. Muidugi mitte köik (näiteks tema ylemus, transpordimänadzher oli päris tösine mees), aga siiski yllatavalt paljud.

Sedasama juttu rääkis J oma Araabiamaade komandeeringutestki. Qatar, AYE, Omaan - igal pool käis yks naljategemine! Mäletan isegi neid Dubai, Sharjah ja Al Ain'i hotellide asjaajajaid-yks joke teise järel, kui neil vaid J-ga jutuks läks.
Ilmselt on nad yllatavalt head psyhholoogid ja tabavad kohe ära, kellelga saab nalja vista ja kellega mitte. Aga tundub, et naljategemine on araablastele lausa eluliselt vajalik. Pole vist vaja lisada, et neil meestel pole mingit pistmist terroristide ja muu sellise kontingendiga, nad ei salli neid isegi, kus maal siis J on ka käinud. Vöimalik, et vaesed ja harimatud inimesed on neist liikumistest ja usuhulludest pimestatud, aga mitte need, kellega meil on olnud önn kokku puutuda.
Ali ei tundunud isegi juutide peale viha pidavat, ehkki tema vanemad olid pögenenud Iisraeli okupatsiooni eest vastaskaldale ja vöisid nyyd kurvastusega yle järve vaadata kaugusse, kus oli nende kunagine kodu.
"Igal pool on häid ja halbu mehi", ytles ta leebelt.
Ali omapärase, vaikse humooriga antud repliikidel oli lausa joovastav möju. Kindlasti nägime me Jordaaniat läbi tema antud seletuste palju paremana, kui olukord tegelikult ehk oli.

Olime yhe korra ka ilma J-ta tema käe all* väljasöidul ja siis oli eriti hea tunda, et meil on meesterahvas kaitseks olemas. Ja veel milline tore naljamees!

Meiegi korraldasime talle suure nalja, aga täiesti tahtmatult. See oli paras shokk, kui me teatasime, et me oleme kolm erinevat generatsiooni. Tema arvas, et mina ja J oleme vanemad, I ja K on meie lapsed. Ta pidi peaaegu kraavi söitma, kui sai teada, kuidas asjad tegelikult olid. Ohh ja ahh! Selle peale kraamis ta välja oma mobiili ja me vaatasime koos ta naise ja ta laste pilte...Uurisime ka mitmenaisepidamise teemat ja muid kombeid, aga sellest vast kuumaveeallikate jutus, mille jätan viimaseks, nagu maitsvaima palakese.

Ali oli see, kes valis huvitavamad teed, tasus stoiliselt talle liikluspolitsei poolt mitte millegi eest (eriti, kui teiste taksojuhtide tömbleva söidustiiliga vörrelda) tehtud trahvid ja meid väsitava Petra-päeva löpuks kohalikku restorani sööma viis. J oli väga umbuslik: on see ikka korralik koht, ega sealt köhutöbe ei saa?



Oli täitsa korralik asutus ja söök oli minu meelest maitsvamgi kui hotellis. Araabiapärasem igatahes.
Interjöör oli kah kaunis huvitav. Kuid mitte midagi erilist ses suhtes, et oleks autentselt araabiapärane olnud, oli lihtsalt yks turistide jaoks tehtud söömakoht.
Ali sai meie sinnaviimise eest toidu maja poolt tasuta. Aga me oleks teda ikkagi kostitanud, kui neil ka seda diili poleks olnud.
Igatahes on meil Ali'st ja tema juttudest kustumatu mälestus.




















-------------------------------------
*Mind kummitas see avapilt ammu ja selle järel tuli ka pealkiri Ali käed - ilma et ma oleks alguses teadnud, kuidas ma seda mötet saaks välja tuua.
Mulle tundus, et mingis möttes olid tema kaitsvad käed ja siiras heasoovlikus meie kohal kogu Surnumere ääres viibimise aja.
Kui me viimane kord nägime, oli mul pisar silmas - ja mitte ainult minul.


Kandvad jöud

Köigepealt paar nöuannet nn loomtranspordi suhtes neile, kes Petras veel pole käinud. Ette ära öeldes oli see ainuke koht, kus meid tyydati - kaarikut, hobust vöi kaamelit kaljukoobasteni söiduks pakkudes.
Aga Petra kaljulinn on selline maailmakuulus vaatamisväärsus, et pole ka imestada - inimesi igast maailmanurgast oli kokku tulnud ja kyllap ka köik vöimekad myygimehed kohaliku rahva hulgast olid just seal väljas.

Pärast selgus, et kanjoni alguseni oli naeruväärselt lyhike maa - pidi töesti invaliid olema, et söiduriista vaja oleks läinud. Suurem osa edasisest matkast tuli ikkagi peale seda, kui hobused juba tagasi pöörasid - et kanjonist väljuvaid ja matkast väsinud turiste peale vötta (ja siiski raatsisid vähesed selleks viimaseks lyhikeseks etapiks kulutada).
Nii jäi ajajatel pöhiliselt panustada uute inimeste teadmatusele distantsi pikkusest ja tee olukorrast ning territooriumi värava juurde tagasi minna, et uusi meiesuguseid teadmatuid ära meelitada.

Meie kaitsja Ali oleks kohe olukorra lahendanud ja teada andnud, et kui me tahamegi jalavaeva kergendada, siis tasub seda teha PEALE pikka jalgsimatka koobaste juurest, s.o. tagasiteel, mitte enne... aga tema oli meile kui kahelapselisele perekonnale piletid ära ostnud (ja meie mötlesime, miks ta I-le lapsepileti ostis:) ja läinud oma söpra vaatama ning pidi meile kolme tunni pärast väravasse vastu tulema.
Niisiis lasksime söidupakkujate jutust end ära hirmutada - kyll palava ilma, konarliku tee ja pika teekonna töttu kaljukoobasteni ning pilgu aja pärast istusimegi hobuste seljas.



Ainult J, kes naljalt ei allu yhelegi reklaamile ega pealekäivale pakkumisele, köndis jala.

Sellel teekonnal viis saatus meid kokku veel mönegi humoristiga. Minu tuline hobuse-mees oli endine politseinik, keda olid tema sönul tyydanud ylemuste korraldused ja politseis valitsev distsipliin.
"Tahtsin juua igalt värskelt allikalt", ytles ta ja viipas ebamääraselt mägede suunas.
Kogu teekonna ymises ta laulda ja lasi ka mobiilil "muusikat" vahele mängida, seda aeg ajalt hobuse körva juude pannes.

"Kuula, hobune, muusikat!", ytles ekspolitseinik oma hobusele ja see vaid lingutas körvu, kui mobiil talle sinna diskot pinistas.


Teiseks humoristiks vöib nimetada kaameliajajat. Jäime metallikriginat tekitanud looma vaatama. Kaamelil oli suus plekist limonaadipurk, mida ta krobinal nätsutas ja aeg ajalt pead kallutas.

Pärisme kaameliajajalt selgitust, miks kaamel metallpurki sööb.

"Kaamel joob", ytles mees.
Töepoolest, nyyd saime meiegi aru, et need peanoogutused oli vedeliku neelamiseks. Varsti oli purk tyhi ja kaameliajaja avas järgmise ning pistis loomale hammaste vahele. Kaamel kallutas pead ja jöi, siis vajutas hammastega purki kokku kuni löpuks kogu märjuke oli käes.

Kui rahuliku hobuse seljas oli meeldiv olnud köikuda, siis seda eeslikest ma ei julgeks soovitada.

Loomal polnud tuju kohe mitte millekski ja eriti edasiminekuks. Ta pasundas koleda häälega ja löpuks viskas ennast kylje peale maha. Sinna ta meist jäigi, sest ega meil polnud plaani söitu teha, ehkki omanik vöib-olla lootis.

See valge eesel liikus kyll elaval sammul...

Kui me tagasi tulime ja loomtranspordi kogunemiskohta jöudsime, tuli välja, et J ja minul oli kahe peale önnestunud topelt maksta. J oma helduses oli ostnud meile ka tagasiotsa ja mina ka. Nyyd tahtis hobusemees uuesti raha. Saime kövasti petta ja olgu see meile öpetuseks. Tulime jala tagasi, ma olin päris vihane. Isegi K ei virisenud, see polnud ju löppude löpuks mingi distsants.

Jah, alati ei tohi esimest pakkumist vastu vötta; vöi uskuda, et su ettemaksu mäletatakse; vöi et sama mees veel ootab (löbus politseinik oli kui tina-tuhka kadunud).

Järgmises osas sellest, mida me seal kaljulinnas nägime.

--------------------------

PS. enamus pilte I. suurelt kaameralt NIKON D80,

( möödus vähendatud)