Petra kaljulinn

Käisin Petra kaljukindluse ymber nagu kass ymber palava pudru. Öigemini, mitte kindluse ymber - ei selle ymber, ega kylje peal, ega kindluse taga pole vöimalik käia - köik on yks suur kaljumägi, vaid ikka oma jutu ymber.
Pilte oli palju ja ma ei teadnud järjekordselt, kust otsast peale hakata. Ma olen hea ja kiire kirjutaja, kui on vähe materjali ja ma pean nuputama; aga kui materjali on liiga palju, siis olen segaduses ja jätan lausa töö tegemata. Ei saa, ei saa eeslile liiga palju kuhjasid korraga ette panna...

Vöib-olla oli kogu eelnev Jordaaniaskäik ettevalmistus selle ime nägemiseks.
Väga paljudel kindlasti oli ja kui ma seda praegu (veel) enda jaoks ei teadvusta, siis pole ma maailma asjade tähtsusjärjestusest aru saanud. Iseasi, kas mulle seal meeldis vöi mitte.
Huvitav oli kindlasti. Oleks ma ajaloolane, oleks olnud topelt huvitav.
Kuid kuna minu Jordaania ei löpe kaljukindlusega, siis teen siingi lyhemalt, kui ehk peaks. Petra kohta on kirjutatud poeetiliselt ja on kirjutatud faktiderohkelt; seda 'roosat' kaljulinna teatakse yle maailma. Löö lahti Lonely Planet'i Jordaania reisijuht lk.213 vöi Googelda netist, Petra ei peta.
Esimesed inimasustuse jäljed on leitud sellest kandist aastast 7000 e.m.a. - mötelda, rohkem kui 3 korda kauem, kui meie elame siin maamunal - peale Kristuse syndi, millest on möödas 'ainult' 2000 aastat!
Aga nii vanad need esimesed inimkonna hälli märgid ongi.
Vahemere regioonist, kui ma ei eksi, siis Kreetalt, leiti hiljuti inimese matusepaik, kusjuures inimese körvale oli maetud kass, seega siiani vanim teadaolev koduloom, ja seda leidu dateeriti ca 10 000 aasta vanuseks. Siin 7000+2000= 9000 - klapib!

Pisut köhe oli kitsasse kaljulöhesse siseneda. Oli ysna vaikne, kostus aeg-ajalt kapjade klopsumist ja kaarikute kriginat. Inimesed köndisid tummalt vöi vestlesid tasasel häälel - juba ymbrus ise möjus nii, et keegi ei söendanud isegi kövasti rääkida. Önneks polnud liiga palju turiste. Aga neid muidugi oli, kuid nende pystloodsete mägede vahel kadusid inimesed ära - nad näisid nii väiksed ja tähtsusetud looduse vöimsuse körval.
Tee läks loogeldes allamäge, seda allamäge minekut tunnetasin ma päris hästi.

Vihmaperioodil, suure sajuga pidi see löhe muutuma märatsevaks mägijöeks, seal olevat ka turiste surma saanud. Köik synnib liiga äkki ja pögeneda pole ju kuhugi. On sadu meetreid, vöib-olla ka kilomeeter köndida, enne kui kuskilt saaks ehk mööda kaljut yles ronida.

Löpuks jöudsime eesmärgini - suure platsini, mille servas körgus vöimas kaljukirik Al Khazna:

Al Khazna pärineb Kristuse synnieelsest- ja järgsest ajast, ehitise otstarve on siiamaani täpselt teadmata.
Siin oli siis meie kaasaegsetele koht, kus vahetati hobuseid, sai palgata juhiga kaarikut; vöis jalga puhata, limonaadi ja postkaarte vöi raamatuid osta; ja ka kiriku uksest sisse vaadata. See oli kummaline vastuolu...praeguse sagimise ja igavikulise hoone vahel.
Seest oli ruum körge laega, aga väga lihtne, ilma kaunistusteta koobas, mille tagumine sein oli juba ca 10-15m kaugusel. Igatahes tundus see ruum välise fassaadi körval ysna väike. Väiksed avavused viivisid körvalkoobastesse.
Ega ma muidugi ei tea, kui kaugele need tagumised koopad viisid...ja millised ruumid seal veel vöisid olla.














Sammaste juures seisis eksootilise välimusega valvur. Sellelt siniselt tahvlilt peaks saama lugeda infot, kui pilti suuremaks klikata.


Liikusime edasi. Päris hea tunne oli löpuks kitsaks kurust välja päikese kätte sattuda. Siin oli rohkem rahavast, beduiinid tegelesid oma kaamelite ja eeslitega, lapsed jooksid ringi ja sekka köndisid rahva vahel ka kollased köhnad kassid.
Turistid elavnesid, kostis kövemat juttu ja kaamerad välkusid metalselt päikse käes.




Oli, mida pildistada: kaljusse oli uuristatud suuremaid ja väiksemaid koopaid, osad on kaunistatud, nagu suur kaljukirik, osad on lihtsalt avad kaljus. Kivimi toonid olid roosakast tumepruunini; aga edasi minnes aina kollasemad.


Alljärgnev kaljukindlus (eks neil olid köigil omad nimed ja ajalugu, aga kui ma seda materjali hakkaks siia kopeerima, ei jöuaks ma ka järgmiseks aastaks valmis) oli avaravaatelise kalju osa, alla keskpäevapäikest.



Tee sinna viis kiira-käära mööda mäekylge. Mitte keegi peale minu ei tulnud ylesse kaasa, aga see töus ponud yldse väsitav, oli lauge ja vaated olid ilusad.
Niisiis, siit ma lehvitasingi, sall tuule pärast ymber pea seotud. Mägedes on alati tuulisem.

Pärast tegime pilte kaljujalamil olnud värvikatest kujudest. Muidugi oleks tahtnud köigile pisut raha anda vöi midagi neilt osta, aga no ei jöua ju köigile ja köike.

Väga armas oli, et mitte yhtki kerjust ega pealetykkivat mangujat polnud. Ainult hobuseajajad olid olnud veidi agressiivsema pakkumisega, aga seda ka vaid alguspunktis, mitte enam kaljude vahel. Seal ei tylitanud meid keegi.

Ka lapsed möödusid meist nagu tyhjast kohast, uskumatu kogemus. Olin aina kuulnud, kuidas löunamaades lapsed, vaesed ja kerjused hinge rahule ei jäta...tundub aga, et beduiinid on uhke rahvas.

Toimetasid omi asju, söötsid-jootsid loomi...aga seda, kas nad ise elasid ka neis koobastes, vöi käisid sinna 'tööle', seda ma kyll ei tea.

Löpuks ka möned pildid meie perest:

See pilt meeldib mulle enim - käigu pealt tabatud ja ka kaljulöhe on hästi iseloomulikult peale jäänud.

Siin on kyll yks poseeritud pilt.

Mulle pakkus suurt elevust seda viigipuud näha. Viigipuu on mulle alati önne toonud. Alhambras vaigistas yks hea viigipuu mu nälga; ja kui me Tien'is seminaril, ehk öigemini Hispaanias, Pozo Amargo kylas olime, oli teine yksik viigipuu pöldude vahel oli mu meelis-vaatlusobjekt.

Jah, ka siin kasvas yksik viigipuu, kidur seal kaljude vahel ja ilma viljadeta...

Ilmselt oli see väga vana puu, näinud palju aegu...
Ta tyvi oli myhkline ja köver, aga lehed yleval kenasti tumerohelised. Puukoor oli paljude käte katsumiseks läikima kulunud ja kumas öhtupäikses punaselt.

Oh, ma olen ikka looduse inimene, kuhu jäi mu botaanikaaed Jordaanias?

Olen alati, kui vöimalik, botaanikaaedu kylastanud igal pool maailmas, kuhu ma olen vaid sattunud.

K lasi ennast pildistada söbralikul hiinlannal, kes peatus meiega samas hotellis ja kogemata sattus samuti sel päeval Petras olema. Tema mees oli vist taanlane, igatahes yht skandinaavia keelt ta rääkis, nii et J ja naabrimees olid tykk aega jutuhoos.

Löpetuseks pilt kaljukiriku körval olevast myygikohast, mis oli yks korralikumaid. Seal sai - nagu eespool öeldud - ka istuda ja puhata, vöimalik et osa turiste edasi lagedama osani ei läinudki; aga ka meie ei jöudnud tegelikult kogu kompleksi läbi käia. Tutvustuses soovitati tösistele huvilistele lausa mitu päeva varuda.
On lyhemaid ja pikemaid marsuute, ma arvan, et meie tegeime tavapärase turisti teekonna, selle lyhema variandi.

Seega tegime kiirvisiidi, nii et isegi lapsel polnud vaja "väikest majakest" kylastada. Ja ega neid seal eriti näha olnudki. Viimane pilt oli vöetud körgelt, kuhu ainult mina yles ronisin. Oli see yldse WC? Sildike nagu näitas meeste poolt...Ja töepoolest, kuhu teised hädalised

seal allpool oleks pidanud minema?



Ei olnud sedamoodi löhnu tunda, et rahvas suures hädas oleks kivide taga käinud. Ja rahvast käis seal ju sadade kaupa. Ju siis ma ikka neid silte tähele ei pannud, kuna kellegil meil vajadust polnud. Meil polnud ka veepudeleid kaasas - polnud köige palavam aeg ja kaljulöhes oli isegi jahe...

Lonely Planet soovitab seda kohta kylastada väljaspool hooaega. Yksinda kurus köndida on kindlasti vöimas elamus.
Petra praktilise kylje peale mötlesin ma alles praegu. Eks ma vist ikka tahan sinna tagasi, et ma nii pöhjalikult endale olusid tagantjärele pyyan selgeks teha.

I. tahab kindlasti uuesti Surnumere äärde ja mina kindlasti - ehk siis köige kindlamini - hoopis Ma'in kuumaveeallikatele. Vaat see alles oli paradiis maa peal - koos loodusliku aurusaunaga.

Aga sellest juba järgmises loos. Nagu ikka, maiuspala köige löpuks!

----------

PS. Enamus pilte on I. kaamerast, eriti need roosamad. Tema hea aparaat vist "uskus" rohkem neid uskumatuna tunduvaid roosasid toone.