Reisi pärliks osutus Omaani piiri ääres asuv linn Al Ain. Täpsemalt Al Ainist veidi väljas asetsev hotell Intercontinental oma völuva aiaga, mis meenutas"1000 ja yks öö" muinasjuttu ...
Olin löpmatult tydinud sellest, et yheski cityhotellis akent ei saanud avada ning tuli konditsioneeridega vöidelda, aga selles hotellis röömustas mind tuppa astudes kohe vaade rödu-uksele. Ma ei suutnud uskuda önne, äkki oli see samuti lihtsalt yks rödukujuline kinnine aken? Aga see avanes ja aia poole! Pilt, mida ma nägin, pani mu sydame pöksuma: all sillerdasid basseinid, taamal rohetas datlipalmide istandus ja silmapiiril olid kauguses näha mäeahelikud, mis pidid olema juba Omaani territooriumil .
Öhk polnud niiske-lämbe, nagu Dubais, Sharjah's vöi AbuDhabis, vaid parajalt soe ja värske. Aiast kuuldus linnulaulu ja veevulinat.
Keerasin kohe konditsioneerid kinni ja avasin laialt rödu-ukse. See omas ka eraldi metallvörguga lisa-ust, mida oli vöimalik seestpoolt lukustada. Suurepärane, löpuks omati normaalne öhk! Laual ootas puuviljavaagen ja värske vesi... nagu muinasjutus. Olime saabunud kella 12-ks ja tormasime kohe aeda, sest kahjuks oli seda hotelli meie kasutuses ainult yks ööpäev.
Ma olin vasikavaimustuses sellest, et löpuks ometi sai linnakivide vahelt loodusesse. Rahvast oli vähe, meelepäraseid kohti palmide all kyllaga. Vötsime kohe yhe laua ja kaks lamamistooli oma käsutusse. Avastasin, et palmide kyljes olid sahtlid menyyde jaoks ja kellanupud kelneri kutsumiseks. Ja 
veel olid palmide all rohu sees...päiksekuumad datlid! Palmide otsas aga rabistasid punase puguga tuvitaolised linnud ja ajasid veelgi enam kypseid datleid maha .Tellisime kohe suupisted ja Foster'sid (Emiraatides levinud Austraalia ölled). Sain jutu peale kusagilt Indo-Hiinast (täpselt riiki ei mäleta) pärit löbusa baarimehega, kes lasi vana head popmuusikat á la Lady in Red. Need olevat olnud tema ema lemmiklaulud. Ypris ootamatu ja mönus oli äkki neid meloodiad Araabias kuulata. Noormeest vaevas koduigatsus. Ta oli yks neist vöörtöölistest, kes sai koju kord kahe aasta jooksul (kodus ootasid teda naine ja kaks last). Ehkki baarmani töö selles Eedeni aias pole teab mis raske sunnitöö, oli näha, et araablastest ylemused käisid pidevalt aias ringi ja märkisid midagi oma blokkidesse. Basseinivalvur istus ka siis oma pukil, kui yhtki inimest suplemas polnud, vöi puhastas välidushi resti vöi basseiniäärt. Aed ja basseinid olid laitmatus korras. Oli näha, et laiselda seal imeaias neid ei lastud, see jäi kylastajate erialaks.
Ja me laisklesime. Kuna paike oli parajalt terav ja ma pole kunagi olnud oma-higis-lebav päiksepyydja, vötsin ette jalutuskäigu. Imetlesin körvalolevas aias olevat villade-osa (sinna pääses väiksese jalgvärava kaudu ja see tundus olevat vähemkasutatav osa hotelli-villadekompleksist). Yksikud araabia ryydes kujud vilksatasid puude vahel, mis syvendas idamaise muinasjutu tunnet veelgi. Seal oli varjulisi alleesid öitsvate pöösastega, huvitavaid lilli, linde ja kummalisi löhnu; korjasin maast sooje datleid ja neid syyes ei möelnud muud, kui et "nyyd ma olengi paradiisis".
Sedasama mötlesin veel mitu korda - siis kui basseinis vees oleval baaripukil piimaga banaanikokteili imesin; vöi kui ölle körvale fantastiliselt head grillitud lambaliha värskel salatipadjal söin, samal ajal päiksevarju all istudes ja sääri sealt alt päikse poole sirutades. Muidugi oli see gurmaani ja elunautleja paradiis: köik maitses, oli silmale ilus ja kehale mönus ning löpuks ka tervislik... kui nyyd ölu välja arvata.
John mönules tundide kaupa vees nagu laisk hyljes.
Bassein oli tehtud huvitavaks tehisgrottide, erineva sygavuse ja vee kohale kummarduvate körkjapuhmaste ja taimedega. Taamal oli korralik olympic-size bassein ka, seal vehkisid nooremad mehed trenni teha.
Kui päevane basseini-elu läbi sai, hakati öhtuks laudu katma - korralike linade-servjettidega ning suurte kyynaldega...kyllap romantilise öhtusöögi tarvis.
Eks meilgi läks köht natuke tyhjaks, aga kuna sisemaa kliima oli peale päikseloojangut yllatavalt jahe, jäime pidama 2.korruse väliterrassile, et jaheduse korral ruumi sisse kolida ning tellisimegi söögi sinna. Jöin punast veini ja vaatsin seesmise kylmatundega, kuidas John jääkylma ölut joob.
Järgmises lauas istuv kohalik mees jöi samuti ölut ja oli selgelt näha, et tal oli kylm - ta oli ennast dishdashi all köverasse tömmanud, vödistas ölgu ja ölu ei kahanenud ka kuidagi...tal oli intensiivselt könelev kaaslanna, kellele ta vaevu vastas. See oli vist esimene kord, kui ma jäin möttesse, et mida ikka araabia mehed selle hölsti all kannvad..kui yldse kannavad. Selle mehe krönksus kogu vaadates - oletatavatest alukatest palju rohkem mitte...aga kui yks öige shotlanegi ei kanna aluspykse, siis...?Hotelli interjöör oli samuti väga idamaine ja ilus, ja see oli esimene avalik ruum, mille seintel ma nägin niipalju sheikide ja emiirde portreesid.
Selle loo juurest on mitmed teise päeva aiapildid puudu, sestap jätan seekord ka vastavad read kirjutamata.
Nimelt tänu John'i kliendi (plaatina)kaardile saime vöimaluse jääda oma tuppa kuni kella 16-ni! Seega saime sisuliselt yhe öö ja kaks päeva olla paradiisis...PS. Nagu ikka, annab asjast selgema vaate piltidele klikkamine..
