2. peatuspaik - Sharjah

Don't They Know it's Friday?
Sattusime hotelli, mis oli kahe suure suure moshee & minareti hääleulatuses, yks paistis aknastki. Kutsed palvusele olid öige sagedased, oli ju nädalalöpp lähenemas. Järgmine päev oli reede, araabia maailmas laupäev. Ka toa sisustuses oli religioosseid märke. Lisaks varutekkidele- patjadele oli kapis ka palvevaibake ja öökapi peal suunamärk pyha Meka suunas. Palvehelmeid ei olnud kyll lisatud, aga sahtlis koraan muidugi oli...

John töi mulle möned aastad tagasi raamatu "Don't they know it's Friday", kus vist on kirjas köik, mida sealkandis nii äris kui elus teadma peab (alapealkiri: Cross-cultural Considerations for Business and Life in the Gulf). Ei jöudnudki seda enne läbi lugeda, kuna tollal minu kaasasöidud mitu korda ära jäid ja öhin yle läks.

Sel ajal oli tal söite nii Emiraatidesse, Qatar'i, Omaani ja Saudi Araabiasse, aga tookord jäi alati mul minemata. Minu viisa poleks iial nii kiiresti valmis saanud, kuna tema töösöidud tulid alati äkki. Ja ega peale Emiraatide ju poleks mujale luba saanudki. Ka seekord andis viisat oodata - alles paar päeva enne väljasöitu oli kuu aega tagasi tellitud viisa löpuks valmis...

Tagasivaade: Töösöitudest niipalju, et araabia kolleegid olevat olnud täis huumorit, lahedad ja abivalmis sellid. Huvitav oli see, kuidas tööväljasöidul viidi körbesse arvutite ja tehnika paigutamiseks telgid koos vaipade, mööbli ja köige muu vajalikuga; ka toit toodi suurel liual telki ja seda söödi kätega, ei,parema käega...

Et nad mönusalt ja pingevabalt käituvad, sain aru, kui hotellides kohalikku rahvast silmanurgast jälgisin . Ölalepatsutused ja hotellitöötajatega naljaviskamine olid tavalised. Aga et körbes keegi oli viitsinud liiklumärki kaunistada, see oli kyll huvitav...

Sharjah jätkub:

Öhtul käisime ka laguuni ääres jalutamas, ja kuna nende möistes oli ju midagi laupäeva öhtu sarnast, oli park ja kaldapealne rahvast tihedalt täis. Palmipargi sirgete ridade-ruutude vahel istusid pered piknikuringides, nii kaugele kui silm nägi. Kaldapealsel jalutasid teismelised poisid ja tydrukud, ka need, kes ennast veel rätikutega katma ei pidanud. Tydrukud jalutasid kolme-neljastes gruppides, käe alt kinni ja edvistasid, poisid seisid kaldarinnatise ääres, vaatasid tydrukuid ja mängisid mobiilidega. Palju oli ka indiapärastes röivastes rahvast, aga enamus oli siiski araabia ryysid...ikka must ja valge tonaalsus. Ja lisaks liivakarva keskkond.

Ma ei julgenud kedagi lähedalt pildistada, veel enam välku kasutada - olime ilmselt ysna ainukesed valged turistid selles öhtuses kogunemispaigas.

Basseinidest veel niipalju, et Sharjah' s (loe: sardzha) Holiday Inn'i bassein oli 11-ndal korrusel. See oli yks syrrimaid paiku - nii linnaosa, hotell ise kui ka see bassein seal, kuhu päikeseloojangul kostsid minareti valjuhäälditest kaeblikud palvehyyud; vahel ka kahest minaretist, kuid mitte synkroonis.

Niisiis selles hotellis oli meil määratud olla 3 päeva!

Töepoolest, parim aeg oligi öhtupoolik, kui rahvas katuselt päikest vötmast ära läks ja meie ja veel paar inimest videvikku jäid pidama. Päikeseloojanguni vedelesime basseinis, kus vesi oli jaheneva öhu suhtes lausa kuum...

Vist teise päeva öhtuks sain stressist yle, hakkasin olukorraga harjuma ja juba unistama Al Ain'ist, kuhu ju varsti pidime söitma ja mis pidi olema looduslähedasem. Ka avastasin, et Sharjah emiraadis oli internett suhteliselt avatud (Dubai Crown Plazas öeldi kohe ära, et kui ei tööta, siis te sinna ka ei saa - nende emiraadis on paljud saidid keelatud...nagu Google gmail; Eesti lehed).

Harjusin ka löpuks temperatuuride vahega ruumis ja väljas ning leidsin, et väikestes india vöi paki'de poekestes on täitsa mönus kooserdada, juttu ajada ja halvaad maitsta (neil oli seal suur pyha tulemas ja jagati lahkelt maiustusi). Ostsin Garam Masalat, arvates, et see on ehtsam, kui meie toidupoe oma... lootes töega, et ehk on selline, mille kunagi Said andis ja ostsin pakkumise peale tee masalat ka. Seda proovisin hotellis kohe järele - tegin miniköögis kuuma vett, tee ja koorepakikesed olid olemas - täitsa huvitav maitse!

Nii ma seal tegin ringikesi kohalikes poodides, kaugele ei julgenud eriti minna (ammugi mitte pildistada), sest ma tundsin ennast töepoolest Indias olevat. Meie Holiday Inn ja veel möned suured uhkemat sorti hooned ja mosheed olid ikkagi vähemuses, siin oli erinevalt Dubai luksusest tegu tagasihoidlikuma piirkonnaga...Ikkagi ca 2 miljonit vöörtöölist Aasiast... palavus, tolmused tyhjad pilvelöhkujate vahelised platsid - veel täisehitamata, muutunud vabakujulisteks parkimisplatsideks; sarides naised, India kaup poodides.

Mitte keegi ei tundnud minu vastu huvi, keegi ei pakkunud kaupa, (kui ma ise ei kysinud) - see oli ilmselt sygavalt "omade", st kohalikel ehitustel ja Dubais töölkäivate vöörtööliste linnaosa, kus väsinud pereemad Indiast, Pakistanist, Bangladeshist, Shri-Lankast, Nepaalist ja kes-teab-kust ostsid leiba-leivakörvast, hilpe ja mänguasju oma perele. Kohalik Lasnamäe, kus rödud olid juba (veel? alati?) kaunistatud el.lampidest girlandidega ja meenutasid mulle, et kui ma reisilt tagasi tulen, satun Rootsis ilmselt Jöulutuledes tänavatele. . Aga selles keskkonnas olid need ilmselt lihtsalt kaunistused...

Päeval käisime autoga ringi söitmas.

Aga sellest teine kord.