1.peatuspaik - Dubai

Araabia reis: Dubai - Abu Dhabi - Al Ain - Dubai

Sissejuhatus

Iga reisiga kaasneb esmamulje, mis hiljem tihti meelest läheb, kui uued elamused peale tungivad. Aga see tuleks meeles pidada, selles on tihti midagi erilist ja iseloomulikku, mis saab määravaks ja iseloomustavaks kogupildile. See vöib olla kummaline hääl, nagu palmilehtede eriliselt naljakas krobin Küprosel rödu lähedal; see vöib olla laulujoru katusepanijatelt yhes Hispaania varahommikuselt ärkavas väikelinnas; aga see vöib olla ka vaevuaimatav niiskuse ja hallituselöhn, mida tundsin tugevalt esimesel paaril Dubai reisi-tunnil autos ja hotellitoas...

Väike ylevaade maailmakaardil:

Kus pärapörgus on Kesk-Ida?

Polegi nii kerge leida kaarti, kus oleksid selgesti näha Araabia Ühendemiraadid ning kogu piirkond. Emiraadid on ikkagi Araabia poolsaarel väga väike pindala (Omaani ja Saudi Araabia kirja-joonest veidi ylevalpool olev väike kolmnurgakujuline piirkond).

Ever Wonder Where The Middle East Is?

...ega vist ei vöi seda kysimust niimoodi illustreerida...

Pisut (hämmastavaid) fakte:

Olgu kuidas on, aga see imeline piirkond on töeliselt rikkaim maailmas ja nyyd on minu silmad selle ära näinud. See on ka töenäoliselt köige suurema vöörtööliste arvuga koht - ca 85% rahvastikust pole kohalikud! (Wikipedia andmetel on kohalikke araablasi ca 11%; teisi araabia höime 21%; Löuna-Aasiast 57%; Läänest ja Ida-Aasiast samuti 11%.

Umbes 90% elanikkonnast on linlased.

Kodanikest on 98% sunniidid, jättes 2% shiitidele. Kuid ka kogu elanikkonnast on enamus, ca 85 % (mitte-ametlikel andmetel) sunni-islamiusulised; ylejäänud on hindud (7%) kristlased (4%); veel 2% budistid ja ylejäänud on barsid, bahaid ja sikhid.

1. peatuspaik - Dubai,

7.november 2007

Lämbe-niiske ja palav öhk vöttis meid vastu Dubai lennujaama jahedakskonditsioneeritud kliimast välja astudes. Oli varahommik...aga nii palav? Mina polnud seni Euroopa mandrilt oma jalga välja pistnud ja see oli midagi ootamatut. Just öhu lämbus kell 6 hommikul oli yllatav, mitte temperatuuri number ise. Olen soojalembene olend ja oleks pidanud röömustama, nagu näiteks Madriidis, kui hilisöhtul veel sametine 30 kraadi dekolteed paitas, aga samas sain aru, et keskpäevaks saab see kliima siin olema liig, mis liig ja et palju aega tuleb veeta ilmselt siseruumides ja seal oli jälle jahedam, kui mulle kontimööda.
Teine samm - istusime yyriautosse...ja see löhn! Igati korralik auto, mitte kyll limusiin (John vastab alati limo pakkujaile, et pole vaja, ta söidab niigi kodus iga päev sellisega:)), aga siiski - nii kopitanud löhnaga? Just toodi platsile tagasi ja meie kohe vötsime - äkki olid eelmised kasutajad...vanad ja hallitanud?

Pean mainima, et varsti ma seda löhna enam ei tundnud ka parima tahtmise korral. Mäletasin ja teadsin, et ilmselt on, aga ei tundnud. Korraks veel registreerisin ninaga midagi, kui olime Dubai hotelli Crown Plaza numbrituppa sisenenud, siis jah, aga see oli ka viimane kord selle reisi kestel...kuni kodus kohvrid lahti pakkisin ja ka kasutamata riided pidin uuesti pessu saatma - sellesama hallituselöhna töttu.

Kuid oli alles esimene päev ja kell alles 4.30 öösel Rootsi aja järgi, mis siis, et Dubais oli juba 7.30. Olime teinud hyppe itta. Kobisime rahulikult magama, sest peale lennukites veedetud ööd kulus väike puhkus igatahes ära. Veel viimane pilk kardinate tagant paistvale hommikusele liiklusele, allolevale basseinile ja mauhti kohevasse king-size pessa nurru lööma.
Nii söime "hommikusöögi" hotelli fujee kohvikus tegelikult öhtupoolikul ja siis oli viimane aeg otsida yles tee hotelli basseinini, enne kui pimedaks läheb. (Pean mainima, et see liiga lyhikese päeva syndroom jälitas meid terve reisi: keha kuulus ikka veel Rootsi ajavööndi ja me ärkasime liiga hilja. See tegi meie päevad lyhikeseks, sest pimedus saabus vara ja äkki).
Hotelliruumides ja mujal yhiskondlikes hoonetes hakkas mul juba pidevalt liiga jahe, nii et pendeldasin alatasa soovi vahel välisöhu kätte sooja minna ja sealt jälle tahtsin jahedasse varju saada. Köige raskemad olid esimesed päevad, pärast harjusin ära. Ja sain aru, miks ka turistid nii riides käisid nagu nad käisid. Ei mingeid dekolteesid ega kirjusid kleite. Olime ju ikka sydalinnas, mitte Jumeira Beach'il. Kahjuks...

Bassein oli 3-ndal korrusel ja önneks päike sinna enam ei paistnud. Ylisoe oli öhk nii vöi teisiti. Tänava 12 -realine liiklus myhises allpool, oli ka tuult, nii et heitgaasid sel päeval ei lämmatanud. Vesi oli kindlasti yle neljakymne kraadi ja öhutemperatuur kolmekymne ringis. See idiootlik öhu ja vee temperatuuri kombinatsioon saatis meid ka Sharjah Holiday Inn'is ja Abhu Dhabi Crown Plazas...nii et kui ma vahepeal poleks kosutavat päeva - no peaaegu kahte päeva - Al Ain'is saanud, siis...(etteruttavalt öeldes oli Al Ain'is köik öige: öhk oli soe - aga mitte lämmatav - ja vesi kargelt jahe!)

Piltidel on: 1. autost vöetud Crown Plaza (järgnevatel päevadel söitsime mitu korda mööda, nii mul oli vöimalus plöksida), kus palmi taga oligi bassein, 2. ja seal ma järgmisel pildidl istungi, Emirate Towers tagaplaanil.

Eriti cool, kas pole!?

Aga polnud cool sugugi, väljas oli palav ja toas oli kylm...ehkki viriseda ka ei saanud. Teenindus oli yliviisakas: uksed avati kummardusega, yes sir, yes ma'm ees ja taga...isegi auto viidi parklasse ja pakikandja tassis pakke, nii et mul jäi käekotikest näpu otsas keerutada. John oli sellega harjunud, seda oli liigutustest näha. Aga ta oli seal ka ju ei-tea-mitmendat korda.

Öhtu löpetasime koloniaalstiilis pubis, kus oli vöimalik ka ennast väliterrassile sättida. Nii sain ma pikendada oma väljasoleku aega, olin ju esimene öhtu eriti kylmakartlik. Sain hotellitoas kyll konditsineeri maha keerata, salli ölgadele vötta ja soojad sokid jalga panna, aga ikkagi oli kuidagi köhe. Akent polnud mötet avada, see 10 cm pilu ei aidanud, pealegi muutus siis öhk liiga niiskeks. Niisiis jorutasime hilisöhtuni pubis. Hommikul läksime praktiliselt voodist basseini (bikiinid selga, hommikumantel oli hotellivarustuses) ning sinnasamasse basseiniäärde tellisime ka hommikusöögi...nii kuidas teised ees, nii meie järel. Supermugav ja mitte sugugi kallim, hinnad nagu...Eestis. Kell 12-ks saime asjad kokku ja heitsin rulltrepil viimased pilgud fujeele...

Auto toodi ette ja portjee pani pakid pagasnikusse, avati uksed, suleti uksed - ikka kummarduste saatel (sellised väikesed väärikad kummardused)...olin kohmakalt kätetu-sönatu...ausalt öeldes oli minul kyll pisut imelik tunne niimoodi teenindatud saada...tuli meelde, kuidas me alles suvel Pariisis kohvreid sikutasime ja enda eest pidime väljas olema.

Aga kohe pidi John liiklusse sukelduma ja see haaras ka kogu tähelepanu, olin ju jälle kaardilugeja. Önneks sain ylevoolavalt kiita, mis on haruldane käitumine tema juures.