Mälestusi Prantsusmaast - 2.osa

1. Veel Pariisis...(3.juuni 2007)

Leidsin nagu saatuse tahtel täna yhe saatmata kirja, mis ajendas mind löpuks Prantsusmaa loo ära löpetama.

Ma isegi ei mäleta, miks ja kellele ma selle kirja oleksin saatma pidanud. Vöib-olla tegin ma hoopis kirja vormis märkmeid, nagu mul vahel on kombeks ja siis unustasin. Aga vöib-olla ka saatsin välja, kuid kellele? Pöördumist polnud. Igatahes on see suurepärane leid ja hea ajend edasilykkamisinflatsioonist jagusaamiseks! On "vaid" vaja lisada pildid...aga see ongi see tänamatu töö, mille pärast olen mitut korda möelnud Bloggerist loobuda ja mönd muud keskkonda proovida...
Jätan kirjas olnud tegevuse järjestuse muutmata, ajaliselt on siin muljeid läbisegi. Kui lisangi midagi, siis nii pika aja tagant pole järjekord enam oluline...

Siin see kiri on:

"Päeva - vöi isegi vähem - saime Pariisi jaoks, ja paar päevakest olime Burgundias, linnakeses nimega Auxierre.
Pariis on nagu ta on, yks suur segapaabel ja muidugi köik need tuntud asjad.*

Jöudsime päris palju läbi köndida, aga kuhugi sisse (muuseumi) me muidugi nii vähese ajaga ei hakanud tykkima. Köige enam meeldis mulle Seine kaldapealsel jalutada ja neid imepäraseid laevu-praame vaadelda...

Sellised ylipikad ja madalad - vedasid nad inimesi, liiva, kaupu; vöi olid elamud vöi restoranid. No mida iganes.

Mulle see veepealne elu meeldiks. Olen ka pontoonile ehitatud majade vastu huvi tundnud. Eestiski hakkas yks firma Rootsi turu jaoks veepealseid maju ehitama. Hollandis on neid ja ka paat-maju palju. Pole vaja maad osta ja ei maksa ka projekt, kui valmis ehitis osta. Pole maamaksugi, mis on siin kaunis suur. Ja saab vajadusel kolida koos majaga. Aga prantsuse omad - need ylipikad jöepraamid - olid ikka erilised, midagi veesöiduki ja maja vahepealset.

Hotellis olime 13. kvartalis, Itaalia väljaku lähedal. Mul on Pariisis ja yldse suuremates linnades hotellidega vedanud - ikka vaatega tagahoovi. Mitte ilus, aga vaikne ja see on reisides tähtsam, sest ollakse ju väljas kuni jalad kannavad. Öine puhkus on seega eriti vajalik.

Seekordne pesitsuspaik (lihtne Holyday Inn) polnud Montparnasse'ist kaugel - aga sinna me ei jöudnudki seekord - ja oli pikemat sorti jalutusteekonna kaugusel Cité'st ja Louvre'st, kuskandis jalutades me veetsime enamuse ajast.
Söömas käisime ka**, Pariisis on muidugi kesklinnas päris kallis. Louvre lähedal näiteks sattusime kohta, kus klaas apelsinimahla maksis ca 100 Rootsi krooni. John löi käega, me olime esimest korda kahekesi koos Pariisis ja armunud :).

Löögastusime, puhkasime tulitavaid jalgu ning tellisime ka pannkoogid ehk siis crépe'id...mahl oli hea ja väga kylm, värskeltpressitud, aga kuna klaas oli peaaegu liitrine, jäi minul pool alles.

Öhtupoolikul vötsime takso, korjasime kohvrid hotelli pagasiruumist ja söitsime Bercy jaama, kust kiirrongiga pidime edasi reisima ca 200 km löuna suunas.

Me läksime sellesse suhteliselt ebameeldivasse ja köledasse jaama liiga vara. John istus ja luges, mina tegin aina suuremaid ringe ymbruskonnas - just nii nagu mu julgus ja arusaamine kasvasid , et kvartali ymber tiiru tegemine ei vöta kuigi kaua aega.

On meeles yks veider mälestus sellest jaamast: äkki laotati maha punane vaip, sest saabus vanaaegse välimusega rong - just nagu Agatha Christie jutust elustunud Ida ekspress. Nimigi oli sama, kui ma nyyd midagi segi ei aja. See oli syrr vaatepilt, sest jaam polnud palju kenam, kui Balti jaam, perroonid olid tolmused ja konarlikud, maja ise kyllaltki räämas - ja äkki brezhnevlik punane vaip! Tösteti ka potipuukesed saabujate teed kaunistama. Rongilt ilmuvaid "körgeaususi" kahjuks ei önnestunud näha.

Ylejäänud ajal pildistasin maju, puid ja kohvikuid - kuni J närv mustaks läks ja ta mind raudpingile maha istuma sundis, et me rongist maha ei jääks...
Teekond oli väga huvitav - ma pean töesti mainima, et kiirteel auto v. bussiga söites ei näe Prantsusmaast tuhkagi, aga vaat rongist näeb! Kahjuks kihutavast rongist pole mötet pilte teha. Peale on jäänud ainult möned jaamad...

Omaette ooper on ka piletite komposteerimine, mille peale nagu ei tulegi, aga mille tegematajätmine vöib tähendada rongis trahvi vöi uue pileti ostu.

Ning rongki oli huvitav, mitmete eri tasapindadega vagunid, lahedalt istumisruumi, lauakesed...
(siin näha olev jaamapilt on ka fotoblogis SkyWatch'ist osa vötnud).

2. Auxierre

Auxierre oli täiesti eriline koht. Puhas Prantsusmaa, ei mingeid turiste, ei mingeid suveniire ega muud taolist***. Isegi immigrante polnud vanalinnas näha. Kvaliteetne, rahulik-asjalik ja ajalooline, läbi-löhki Prantsusmaa. Pidin ennast näpistama ysna mitu korda...ehkki ma olen ju ka maailmas yht teist näinud, oli see yks fantastilisemaid elamusi. Just see puhas prantsusepärane elu, ma saan nyyd täiesti aru, et miks nad ei vaevu inglise keelt öppima...milleks nad (enamus tavalisi prantslasi) peaksid teisi keeli rääkima!? Neil on köik nii sygava kultuuriga ja nii paigas, sissetulek ja äri olemas, nad ei pea ka turistide ees kummaradama, kusjuures Auxierre'is turiste polnudki. Eks nii ka mujal sisemaal. Taksojuht vöttis kyll raha ja jootrahagi, aga oli näha, et tal oli sygavalt yksköik, kust me tuleme...Nii oligi see ka hotellides, restoranides, tänaval, poodides. Mitte kedagi ei huvita, kust sa tuled vöi kes sa oled. Kui kysitigi ja vastasid, et Rootsist, siis - "aa-ja, Stockholm", oli emotsioonitu nentimine vastuseks.

Ausalt öeldes, kui me Arlandas maha tulime ja ma uute silmadega Rootsi metsikuna tunduvat maastikku vaaatsin (vösa, kaljud, jälle mingi vösa, siis pöllud ja vaeselt lihtsad yhesugused punased puumajad); ja meenusid vördlusena Prantsuse maamajad - igauks isemoodi pärl, köik kivist, möned nagu lossikesed, ylikorras aiad ja sirged hekid ja lilled - jah, selle körval on Rootsi yks räämas, vaene ja lihtne maa kyll. Miks nad peaksid meist vaimustuses olema!? Eestist ma yldse ei räägigi, nagu vöib isegi aru saada. "

3. Prantslaste arrogantsus

The demand to be loved is the greatest of all arrogant presumptions.

1878, Friedrich Nietzsche

Vöib-olla on mu arvamus tänaseks pisut muutunud, vaimustus jahtunud -sedamööda, kuidas ma mujal maailmas ringi olen rännanud ja teisi rahvusi lähemalt tundma öppinud. Prantslaste enesekesksus on igal pool taunimist väärinud. Just möned päevad tagasi tegid seda ka turistid Kreeta saarel - neid oli Inglismaalt, Rootsist, Austraaliast, Saksamaalt. Kreeklaste kylalislahkus andis hea vördlusmaterjali - ikka prantslaste kahjuks.

Turisti pilgu läbi on nad yhed vastikud tyybid. Aga nad on just sellised nagu nad on ja nad ei pyyagi maailmale meeldida. See on ju tegelikult austustvääriv nähtus, kas pole?

Tore juhus oli suveniiride hankimisega.

Pariisis oli neid liigagi palju ja enamus ysna nömedad, et nende hulgast midagi ilusat vähese ajaga leida; aga selles linnas neid lihtsalt polnudki.

Ometi Auxierre' vanalinn sisaldas vähemalt kaks huvitavat katedraali, yks neist mitte halvem kui Notre-Dame (olin ju viimast päev tagasi vaadelnud); stiilselt völuvaid nurgakesi, keskaegseid maju; vaateid, mis panid hinge kinni.

Köike oli nii palju, et tundus arusaamatu, et neist vaatamisväärsustest polnud tehtud yhtegi meenet. Isegi kohalikke postkaarte ei silmanud ma tubakapoes. Oli kyll materjali ja raamatuid raamatupoes, kuid need olid juba suurema piirkonna ylevaated. Auxierre oleks olnud nagu mingi salastatud linnake.

Aga ma ei näinud ka yhtki - töepoolest, mitte yhtki turisti. Ja ma tolknesin seal terve pika päeva!

Inxu soovis mälestuseks tassi selle linna vaate vöi siis vähemalt kirjaga. Kuna suveniiripoode polnud (vabandust, oli yks odava hiina kauba poeke, kus oli ka kinkimiseks sobivaid vidinaid, aga miski seal sisalduvast ei viidanud Auxierre'le), seega läksin lauanöude ja köögitarvete kauplusse.

Kelluke helises, kuid poes polnud kedagi. Oli selline tunne, et seal ei käi rahvas kyll mitte kunagi. Osad nöud olid kaetud tolmukorraga, osa kaupa seisis pörandal kastides. Mis oli väljas, see oli kvaliteetne ja kena. Muidugi mitte yhtki taolist asjakest, mida mul vaja oli silma ei hakanud.

Löpuks ilmus tagaruumist väga vana mees, paks ja inetu, väike must mytsike pealael. (Ei, vist ikka kiilaspeaga, mu mälu hakkab tagantjärele fantaasiaid looma).

Isa Goriot, tuli mulle kohe pähe äkkmöte.

Kuidagi pyydsin käte abil selgeks teha, mida mul vaja oli.

Suveniir?

Ojaa, see söna on ju universaalne. Mind saadeti tubakapoodi. Seal olid aga ainult kingituseks möeldud hirmkallid sulepead, piibud ja välgumihklid.

Läksin tagasi "isa Goriot" juurde. Tahan tassi - vötsin vaateaknalt yhe serviisitassi - as a souvenir.

Ahaa, nyyd sai vana aru. Löpuks, olles lykanud riiuleid, roninud vaateaknale, otsinud tagaruumidest, leidsime yhe moonidega tassi. Portselanist, tehtud Prantsusmaal. See oli leid! Serviisist ylejäänud tass, aga mitte mingi Hiina suveniir.

(USAs näiteks Pier1-st Santa Barbaras ei suutnud ma leida yhtegi tassi, mis poleks olnud tehtud mujal, kui Hiinas...).

Lisan veel paar pilti hotellist, kus me peatusime. See asus nii vanalinnast kui ka äärelinnast väljaspool, maantee ääres, mida pidi John söitis oma tööasju ajama.

Mönisada meetrit yle tee oli suur grillikoht, kus me käisime öhtust söömas. See oli John'i röömuks täiesti ameerikalik lihasööjate paradiis...Hotelli enda söögikoht tundus olevat peen ja kallis restoran, pealegi oli seal Rotary klubi kogunemine.

Loodetavasti järgmise Prantsusmaa reisi ajal önnestub rohkem ka prantsusepärast toitu proovida.

----------------------------------------------------------------

* Mis seal salata, sai pildistatud Louvre't ja muid tähtsamaid kohti igast kandis ja ennastki sätitud postamentide peale ja körvale, ehkki pärast vaadates on sellised poseeringud yhed trafaretsemad ja köige vähem huvitavad pildid. Ainult isiklikuks imetlemiseks. Avapildiks panin siiski monumendi, kus ma sain olla sees, taoline asub Seine kaldapealsel.

PS. Huvitava peegeldusega pyramiidi-pilt on juba fotoblogis koha leidnud nagu ka paar muud selle reisu tabamust.

....................................................................................

** Esimese söögikoha Pariisis leidsime päris lähedalt. Neid oli palju ja kogemuste puudusel valisin nime järgi: Lèon on ka mu söbra kirjanikunimi...

Röstsaiad kitsejuustuga ja vein oli mu esimene suupiste Prantsusmaal. Esimene jääb ikka meelde...

............................................................................

*** Jutt käib Auxierre' vanalinnast. Jätkan järgmises postituses piltidega, sest see koht on liiga eriline, et asja niisama jätta.