4.araabia lugu

Maiuspala jääb ikka viimaseks...

Reisi pärliks osutus Omaani piiri ääres asuv linn Al Ain. Täpsemalt Al Ainist veidi väljas asetsev hotell Intercontinental oma völuva aiaga, mis meenutas"1000 ja yks öö" muinasjuttu ...
Olin löpmatult tydinud sellest, et yheski cityhotellis akent ei saanud avada ning tuli konditsioneeridega vöidelda, aga selles hotellis röömustas mind tuppa astudes kohe vaade rödu-uksele. Ma ei suutnud uskuda önne, äkki oli see samuti lihtsalt yks rödukujuline kinnine aken?
Aga see avanes ja aia poole! Pilt, mida ma nägin, pani mu sydame pöksuma: all sillerdasid basseinid, taamal rohetas datlipalmide istandus ja silmapiiril olid kauguses näha mäeahelikud, mis pidid olema juba Omaani territooriumil .
Öhk polnud niiske-lämbe, nagu Dubais, Sharjah's vöi AbuDhabis, vaid parajalt soe ja värske. Aiast kuuldus linnulaulu ja veevulinat.
Keerasin kohe konditsioneerid kinni ja avasin laialt rödu-ukse. See omas ka eraldi metallvörguga lisa-ust, mida oli vöimalik seestpoolt lukustada. Suurepärane, löpuks omati normaalne öhk! Laual ootas puuviljavaagen ja värske vesi... nagu muinasjutus. Olime saabunud kella 12-ks ja tormasime kohe aeda, sest kahjuks oli seda hotelli meie kasutuses ainult yks ööpäev.
Ma olin vasikavaimustuses sellest, et löpuks ometi sai linnakivide vahelt loodusesse. Rahvast oli vähe, meelepäraseid kohti palmide all kyllaga. Vötsime kohe yhe laua ja kaks lamamistooli oma käsutusse. Avastasin, et palmide kyljes olid sahtlid menyyde jaoks ja kellanupud kelneri kutsumiseks. Ja veel olid palmide all rohu sees...päiksekuumad datlid! Palmide otsas aga rabistasid punase puguga tuvitaolised linnud ja ajasid veelgi enam kypseid datleid maha .
Tellisime kohe suupisted ja Foster'sid (Emiraatides levinud Austraalia ölled). Sain jutu peale kusagilt Indo-Hiinast (täpselt riiki ei mäleta) pärit löbusa baarimehega, kes lasi vana head popmuusikat á la Lady in Red. Need olevat olnud tema ema lemmiklaulud. Ypris ootamatu ja mönus oli äkki neid meloodiad Araabias kuulata. Noormeest vaevas koduigatsus. Ta oli yks neist vöörtöölistest, kes sai koju kord kahe aasta jooksul (kodus ootasid teda naine ja kaks last). Ehkki baarmani töö selles Eedeni aias pole teab mis raske sunnitöö, oli näha, et araablastest ylemused käisid pidevalt aias ringi ja märkisid midagi oma blokkidesse. Basseinivalvur istus ka siis oma pukil, kui yhtki inimest suplemas polnud, vöi puhastas välidushi resti vöi basseiniäärt. Aed ja basseinid olid laitmatus korras. Oli näha, et laiselda seal imeaias neid ei lastud, see jäi kylastajate erialaks.
Ja me laisklesime. Kuna paike oli parajalt terav ja ma pole kunagi olnud oma-higis-lebav päiksepyydja, vötsin ette jalutuskäigu. Imetlesin körvalolevas aias olevat villade-osa (sinna pääses väiksese jalgvärava kaudu ja see tundus olevat vähemkasutatav osa hotelli-villadekompleksist). Yksikud araabia ryydes kujud vilksatasid puude vahel, mis syvendas idamaise muinasjutu tunnet veelgi. Seal oli varjulisi alleesid öitsvate pöösastega, huvitavaid lilli, linde ja kummalisi löhnu; korjasin maast sooje datleid ja neid syyes ei möelnud muud, kui et "nyyd ma olengi paradiisis".
Sedasama mötlesin veel mitu korda - siis kui basseinis vees oleval baaripukil piimaga banaanikokteili imesin; vöi kui ölle körvale fantastiliselt head grillitud lambaliha värskel salatipadjal söin, samal ajal päiksevarju all istudes ja sääri sealt alt päikse poole sirutades. Muidugi oli see gurmaani ja elunautleja paradiis: köik maitses, oli silmale ilus ja kehale mönus ning löpuks ka tervislik... kui nyyd ölu välja arvata.
John mönules tundide kaupa vees nagu laisk hyljes. Bassein oli tehtud huvitavaks tehisgrottide, erineva sygavuse ja vee kohale kummarduvate körkjapuhmaste ja taimedega.
Taamal oli korralik olympic-size bassein ka, seal vehkisid nooremad mehed trenni teha.
Kui päevane basseini-elu läbi sai, hakati öhtuks laudu katma - korralike linade-servjettidega ning suurte kyynaldega...kyllap romantilise öhtusöögi tarvis.
Eks meilgi läks köht natuke tyhjaks, aga kuna sisemaa kliima oli peale päikseloojangut yllatavalt jahe, jäime pidama 2.korruse väliterrassile, et jaheduse korral ruumi sisse kolida ning tellisimegi söögi sinna. Jöin punast veini ja vaatsin seesmise kylmatundega, kuidas John jääkylma ölut joob.
Järgmises lauas istuv kohalik mees jöi samuti ölut ja oli selgelt näha, et tal oli kylm - ta oli ennast dishdashi all köverasse tömmanud, vödistas ölgu ja ölu ei kahanenud ka kuidagi...tal oli intensiivselt könelev kaaslanna, kellele ta vaevu vastas. See oli vist esimene kord, kui ma jäin möttesse, et mida ikka araabia mehed selle hölsti all kannvad..kui yldse kannavad. Selle mehe krönksus kogu vaadates - oletatavatest alukatest palju rohkem mitte...aga kui yks öige shotlanegi ei kanna aluspykse, siis...?

Hotelli interjöör oli samuti väga idamaine ja ilus, ja see oli esimene avalik ruum, mille seintel ma nägin niipalju sheikide ja emiirde portreesid.










Selle loo juurest on mitmed teise päeva aiapildid puudu, sestap jätan seekord ka vastavad read kirjutamata. Nimelt tänu John'i kliendi (plaatina)kaardile saime vöimaluse jääda oma tuppa kuni kella 16-ni! Seega saime sisuliselt yhe öö ja kaks päeva olla paradiisis...

PS. Nagu ikka, annab asjast selgema vaate piltidele klikkamine..

3.Araabia lugu:

Kellel on köige pikem, läikivam ja erikujulisem?

Seda mängu need Araabia rikkad mehed mängivad.
Pilvelöhkujatega.
Nagu malelauale nuppe, nii paigutavad nad yksteise vöidu kuumale körbeliivale torne. Ja neid torne on palju saanud ja veel rohkem on tulemas.
Dubai kaardil moodustvad u/c (under construction e. ehitusel olevad) objektid vaata et poole. Oleneb, mida just praegu kaardile kantakse, aga rohkem on kindlasti plaanis, kui ette välja käidud. Merre rajatavad palmikujulised saared näiteks on juba kaardil, aga nad pole veel valmis ega ligipääsetavad.
Minu meelest köige ilusam valmis pilvelöhkuja on esimesel pildil olev Burj Al Arab. John rääkis, et ega sinna igamees ei saagi uudistama minna, aga kuna tema kolleeg on körgete araabia tegelaste juures oma poiss siis nii nad käisid seal lausa tipus ja mujalgi pönevates kohtades juba paar aastat tagasi.

Maailma körgeim maja - Al Burj - on kaardil ja ehituski silmaga näha, aga valmis peaks ta saama viimastel andmetel alles 2010. aastal. Al Burj antenni tipp yletab mönede plaanide kohaselt juba kilomeetri piiri. Korruseid saab sel mitmeotstarbelisel hoonel olema ca 200. Tulevad sinna mitmed hotellid, korterid ja firmad. Maa-ala tema all on samuti aukartustäratav.Samas on yhe suurema mosheede kompleksi ehitus pikalt venima jäänud. Ilmselt aja märk. Pilvelöhkujaid läheb enam vaja kui mosheesid...

Kui yhel päeval nafta otsa saab, kas siis muutuvad need tornid kummitustornideks? Pole nagu aru saada, et köik see ilus ja kiiskav soomus oleks tulevikule möeldes päikesepaneelide systeem. Ei, pärast meid tulgu vöi...
Nagu mu söber Dennis ytles:
Those Arabian Emirs are so rich that it's driven them insane; the problem is, when you're that rich, they don't call you "crazy"---they call you "eccentric", and just put up with you for as long as you keep spreading your money around. Once you've spent all your money and you're finally broke, then they call you "crazy" and put you in the funny farm...it seems these people never make provisions for the time when they finally pump out that last gallon of oil, and their income vanished and their economy collapses. What good are their thousand-room palaces and their solid-silver sports cars (not joking; I've seem photo spreads of those) going to do them then?

Nyyd veidi idamaisest esteetikast. Tornide kuju on ilmset selline, nagu araabia ettekujutus yhest ilusast vormist peaks olema. Minule meenutavad nii mönedki objektid kooli ajal vihiku servale sirgeldatud kolmnurki, ristkylikuid ning niisama tornikesi, kuhu hajameelselt tegin juurde ringe, viirutasin ja sakitasin just nii nagu käsi juhuslikult liikus, siis kui möte mujal oli...
Aga siin nad on. Möni on ilus vaadata. Möni pole. Selle köige matsakama, millest tihti mööda sai söidetud, nimetasin ma omas möttes "pyksteks". Kuidas oleks elada hargivahel vöi näiteks 19.korrusel pyksiaugu joonel? Nimi kah selline kummaline: Dusit. Selle taga kaugemal paistabki Al Burj'i ehitus.
Teine naljaka nime ja kujuga torn on Etisalat.

Etisalat'i nimi ilmus minu yllatuseks köigepealt mobiili kuvarile - kui kohalik operaator .
Eriti on arhitektid vaeva näinud torni tippude nikerdamisega. Et need t-pead ikka uhked ja kenad oleksid. Ma ytlesin tornipead, ärge must valesti aru saage, kuigi mönikord meenutavad nad....
On veel yks naljakas torn, mida irvhambad kutsuvad pudeliavajaks, aga see asub hoopis Rijadis. Kuid ka Dubais on tal sarnane kaaslane olemas, mille kujunduse möte mulle peavalu valmistas. Kahjuks pole pilti lisada, ja ma ei viitsinud ka Wikipediast seda välja otsida. Tolle pilvelöhkuja tipus oli kaks "pulka", mille vahele kiilus ennast mingi kitsas ketta?kujuline asjandus.
Millised mötted kyll liiguvad araabia emiiride peades?

Ka Tallinnas on yks körghoone, mille kujundus mulle ilu möttes arusaamatu on. Kuid siin vöib ette kujutada meie inimeste kristlikku tausta ja möttemaailma: ilmselt oli arhitekti ettekujutus völlapuust seotud Kristuse kannatuste kaasaegse kujutamisega.

Aga tagasi Dubaisse ja autoga seal ringi söitmisele. John kirus - 10 kuud tagasi oli hoopis teine pilt. Uus ajutine tee teha on seal käkitegu. Uued ringteed, uued mahasöidud, köik ajutised. Söitsime oma-arust Jumeira Beach'i Sheratoni juurde, no ei ole endist teed enam, ainult ehitusplatsid...löpuks, seistes järjekorras teetegijate taga, laotati kilekate ajutisele asfladile, lasti autod läbi, ja töö läks jälle lahti.
Samuti ei saanud me ka kohalikku Rock Cafe'sse sööma mindud, magasime öige teeotsa maha. Nii need yyratud kitarrid meist sinna maha jäid.
Et islami usk kunagi inimese kujutamist ei sallinud, on nyyd minevik. Siin on suured mehed tee ääreski väljas nagu meil ylemnöukogu isakesedki omal ajal.

PILDID: tornid enamasti Wikipediast; muud meie reislilt nov.2007

2. peatuspaik - Sharjah

Don't They Know it's Friday?
Sattusime hotelli, mis oli kahe suure suure moshee & minareti hääleulatuses, yks paistis aknastki. Kutsed palvusele olid öige sagedased, oli ju nädalalöpp lähenemas. Järgmine päev oli reede, araabia maailmas laupäev. Ka toa sisustuses oli religioosseid märke. Lisaks varutekkidele- patjadele oli kapis ka palvevaibake ja öökapi peal suunamärk pyha Meka suunas. Palvehelmeid ei olnud kyll lisatud, aga sahtlis koraan muidugi oli...

John töi mulle möned aastad tagasi raamatu "Don't they know it's Friday", kus vist on kirjas köik, mida sealkandis nii äris kui elus teadma peab (alapealkiri: Cross-cultural Considerations for Business and Life in the Gulf). Ei jöudnudki seda enne läbi lugeda, kuna tollal minu kaasasöidud mitu korda ära jäid ja öhin yle läks.

Sel ajal oli tal söite nii Emiraatidesse, Qatar'i, Omaani ja Saudi Araabiasse, aga tookord jäi alati mul minemata. Minu viisa poleks iial nii kiiresti valmis saanud, kuna tema töösöidud tulid alati äkki. Ja ega peale Emiraatide ju poleks mujale luba saanudki. Ka seekord andis viisat oodata - alles paar päeva enne väljasöitu oli kuu aega tagasi tellitud viisa löpuks valmis...

Tagasivaade: Töösöitudest niipalju, et araabia kolleegid olevat olnud täis huumorit, lahedad ja abivalmis sellid. Huvitav oli see, kuidas tööväljasöidul viidi körbesse arvutite ja tehnika paigutamiseks telgid koos vaipade, mööbli ja köige muu vajalikuga; ka toit toodi suurel liual telki ja seda söödi kätega, ei,parema käega...

Et nad mönusalt ja pingevabalt käituvad, sain aru, kui hotellides kohalikku rahvast silmanurgast jälgisin . Ölalepatsutused ja hotellitöötajatega naljaviskamine olid tavalised. Aga et körbes keegi oli viitsinud liiklumärki kaunistada, see oli kyll huvitav...

Sharjah jätkub:

Öhtul käisime ka laguuni ääres jalutamas, ja kuna nende möistes oli ju midagi laupäeva öhtu sarnast, oli park ja kaldapealne rahvast tihedalt täis. Palmipargi sirgete ridade-ruutude vahel istusid pered piknikuringides, nii kaugele kui silm nägi. Kaldapealsel jalutasid teismelised poisid ja tydrukud, ka need, kes ennast veel rätikutega katma ei pidanud. Tydrukud jalutasid kolme-neljastes gruppides, käe alt kinni ja edvistasid, poisid seisid kaldarinnatise ääres, vaatasid tydrukuid ja mängisid mobiilidega. Palju oli ka indiapärastes röivastes rahvast, aga enamus oli siiski araabia ryysid...ikka must ja valge tonaalsus. Ja lisaks liivakarva keskkond.

Ma ei julgenud kedagi lähedalt pildistada, veel enam välku kasutada - olime ilmselt ysna ainukesed valged turistid selles öhtuses kogunemispaigas.

Basseinidest veel niipalju, et Sharjah' s (loe: sardzha) Holiday Inn'i bassein oli 11-ndal korrusel. See oli yks syrrimaid paiku - nii linnaosa, hotell ise kui ka see bassein seal, kuhu päikeseloojangul kostsid minareti valjuhäälditest kaeblikud palvehyyud; vahel ka kahest minaretist, kuid mitte synkroonis.

Niisiis selles hotellis oli meil määratud olla 3 päeva!

Töepoolest, parim aeg oligi öhtupoolik, kui rahvas katuselt päikest vötmast ära läks ja meie ja veel paar inimest videvikku jäid pidama. Päikeseloojanguni vedelesime basseinis, kus vesi oli jaheneva öhu suhtes lausa kuum...

Vist teise päeva öhtuks sain stressist yle, hakkasin olukorraga harjuma ja juba unistama Al Ain'ist, kuhu ju varsti pidime söitma ja mis pidi olema looduslähedasem. Ka avastasin, et Sharjah emiraadis oli internett suhteliselt avatud (Dubai Crown Plazas öeldi kohe ära, et kui ei tööta, siis te sinna ka ei saa - nende emiraadis on paljud saidid keelatud...nagu Google gmail; Eesti lehed).

Harjusin ka löpuks temperatuuride vahega ruumis ja väljas ning leidsin, et väikestes india vöi paki'de poekestes on täitsa mönus kooserdada, juttu ajada ja halvaad maitsta (neil oli seal suur pyha tulemas ja jagati lahkelt maiustusi). Ostsin Garam Masalat, arvates, et see on ehtsam, kui meie toidupoe oma... lootes töega, et ehk on selline, mille kunagi Said andis ja ostsin pakkumise peale tee masalat ka. Seda proovisin hotellis kohe järele - tegin miniköögis kuuma vett, tee ja koorepakikesed olid olemas - täitsa huvitav maitse!

Nii ma seal tegin ringikesi kohalikes poodides, kaugele ei julgenud eriti minna (ammugi mitte pildistada), sest ma tundsin ennast töepoolest Indias olevat. Meie Holiday Inn ja veel möned suured uhkemat sorti hooned ja mosheed olid ikkagi vähemuses, siin oli erinevalt Dubai luksusest tegu tagasihoidlikuma piirkonnaga...Ikkagi ca 2 miljonit vöörtöölist Aasiast... palavus, tolmused tyhjad pilvelöhkujate vahelised platsid - veel täisehitamata, muutunud vabakujulisteks parkimisplatsideks; sarides naised, India kaup poodides.

Mitte keegi ei tundnud minu vastu huvi, keegi ei pakkunud kaupa, (kui ma ise ei kysinud) - see oli ilmselt sygavalt "omade", st kohalikel ehitustel ja Dubais töölkäivate vöörtööliste linnaosa, kus väsinud pereemad Indiast, Pakistanist, Bangladeshist, Shri-Lankast, Nepaalist ja kes-teab-kust ostsid leiba-leivakörvast, hilpe ja mänguasju oma perele. Kohalik Lasnamäe, kus rödud olid juba (veel? alati?) kaunistatud el.lampidest girlandidega ja meenutasid mulle, et kui ma reisilt tagasi tulen, satun Rootsis ilmselt Jöulutuledes tänavatele. . Aga selles keskkonnas olid need ilmselt lihtsalt kaunistused...

Päeval käisime autoga ringi söitmas.

Aga sellest teine kord.

1.peatuspaik - Dubai

Araabia reis: Dubai - Abu Dhabi - Al Ain - Dubai

Sissejuhatus

Iga reisiga kaasneb esmamulje, mis hiljem tihti meelest läheb, kui uued elamused peale tungivad. Aga see tuleks meeles pidada, selles on tihti midagi erilist ja iseloomulikku, mis saab määravaks ja iseloomustavaks kogupildile. See vöib olla kummaline hääl, nagu palmilehtede eriliselt naljakas krobin Küprosel rödu lähedal; see vöib olla laulujoru katusepanijatelt yhes Hispaania varahommikuselt ärkavas väikelinnas; aga see vöib olla ka vaevuaimatav niiskuse ja hallituselöhn, mida tundsin tugevalt esimesel paaril Dubai reisi-tunnil autos ja hotellitoas...

Väike ylevaade maailmakaardil:

Kus pärapörgus on Kesk-Ida?

Polegi nii kerge leida kaarti, kus oleksid selgesti näha Araabia Ühendemiraadid ning kogu piirkond. Emiraadid on ikkagi Araabia poolsaarel väga väike pindala (Omaani ja Saudi Araabia kirja-joonest veidi ylevalpool olev väike kolmnurgakujuline piirkond).

Ever Wonder Where The Middle East Is?

...ega vist ei vöi seda kysimust niimoodi illustreerida...

Pisut (hämmastavaid) fakte:

Olgu kuidas on, aga see imeline piirkond on töeliselt rikkaim maailmas ja nyyd on minu silmad selle ära näinud. See on ka töenäoliselt köige suurema vöörtööliste arvuga koht - ca 85% rahvastikust pole kohalikud! (Wikipedia andmetel on kohalikke araablasi ca 11%; teisi araabia höime 21%; Löuna-Aasiast 57%; Läänest ja Ida-Aasiast samuti 11%.

Umbes 90% elanikkonnast on linlased.

Kodanikest on 98% sunniidid, jättes 2% shiitidele. Kuid ka kogu elanikkonnast on enamus, ca 85 % (mitte-ametlikel andmetel) sunni-islamiusulised; ylejäänud on hindud (7%) kristlased (4%); veel 2% budistid ja ylejäänud on barsid, bahaid ja sikhid.

1. peatuspaik - Dubai,

7.november 2007

Lämbe-niiske ja palav öhk vöttis meid vastu Dubai lennujaama jahedakskonditsioneeritud kliimast välja astudes. Oli varahommik...aga nii palav? Mina polnud seni Euroopa mandrilt oma jalga välja pistnud ja see oli midagi ootamatut. Just öhu lämbus kell 6 hommikul oli yllatav, mitte temperatuuri number ise. Olen soojalembene olend ja oleks pidanud röömustama, nagu näiteks Madriidis, kui hilisöhtul veel sametine 30 kraadi dekolteed paitas, aga samas sain aru, et keskpäevaks saab see kliima siin olema liig, mis liig ja et palju aega tuleb veeta ilmselt siseruumides ja seal oli jälle jahedam, kui mulle kontimööda.
Teine samm - istusime yyriautosse...ja see löhn! Igati korralik auto, mitte kyll limusiin (John vastab alati limo pakkujaile, et pole vaja, ta söidab niigi kodus iga päev sellisega:)), aga siiski - nii kopitanud löhnaga? Just toodi platsile tagasi ja meie kohe vötsime - äkki olid eelmised kasutajad...vanad ja hallitanud?

Pean mainima, et varsti ma seda löhna enam ei tundnud ka parima tahtmise korral. Mäletasin ja teadsin, et ilmselt on, aga ei tundnud. Korraks veel registreerisin ninaga midagi, kui olime Dubai hotelli Crown Plaza numbrituppa sisenenud, siis jah, aga see oli ka viimane kord selle reisi kestel...kuni kodus kohvrid lahti pakkisin ja ka kasutamata riided pidin uuesti pessu saatma - sellesama hallituselöhna töttu.

Kuid oli alles esimene päev ja kell alles 4.30 öösel Rootsi aja järgi, mis siis, et Dubais oli juba 7.30. Olime teinud hyppe itta. Kobisime rahulikult magama, sest peale lennukites veedetud ööd kulus väike puhkus igatahes ära. Veel viimane pilk kardinate tagant paistvale hommikusele liiklusele, allolevale basseinile ja mauhti kohevasse king-size pessa nurru lööma.
Nii söime "hommikusöögi" hotelli fujee kohvikus tegelikult öhtupoolikul ja siis oli viimane aeg otsida yles tee hotelli basseinini, enne kui pimedaks läheb. (Pean mainima, et see liiga lyhikese päeva syndroom jälitas meid terve reisi: keha kuulus ikka veel Rootsi ajavööndi ja me ärkasime liiga hilja. See tegi meie päevad lyhikeseks, sest pimedus saabus vara ja äkki).
Hotelliruumides ja mujal yhiskondlikes hoonetes hakkas mul juba pidevalt liiga jahe, nii et pendeldasin alatasa soovi vahel välisöhu kätte sooja minna ja sealt jälle tahtsin jahedasse varju saada. Köige raskemad olid esimesed päevad, pärast harjusin ära. Ja sain aru, miks ka turistid nii riides käisid nagu nad käisid. Ei mingeid dekolteesid ega kirjusid kleite. Olime ju ikka sydalinnas, mitte Jumeira Beach'il. Kahjuks...

Bassein oli 3-ndal korrusel ja önneks päike sinna enam ei paistnud. Ylisoe oli öhk nii vöi teisiti. Tänava 12 -realine liiklus myhises allpool, oli ka tuult, nii et heitgaasid sel päeval ei lämmatanud. Vesi oli kindlasti yle neljakymne kraadi ja öhutemperatuur kolmekymne ringis. See idiootlik öhu ja vee temperatuuri kombinatsioon saatis meid ka Sharjah Holiday Inn'is ja Abhu Dhabi Crown Plazas...nii et kui ma vahepeal poleks kosutavat päeva - no peaaegu kahte päeva - Al Ain'is saanud, siis...(etteruttavalt öeldes oli Al Ain'is köik öige: öhk oli soe - aga mitte lämmatav - ja vesi kargelt jahe!)

Piltidel on: 1. autost vöetud Crown Plaza (järgnevatel päevadel söitsime mitu korda mööda, nii mul oli vöimalus plöksida), kus palmi taga oligi bassein, 2. ja seal ma järgmisel pildidl istungi, Emirate Towers tagaplaanil.

Eriti cool, kas pole!?

Aga polnud cool sugugi, väljas oli palav ja toas oli kylm...ehkki viriseda ka ei saanud. Teenindus oli yliviisakas: uksed avati kummardusega, yes sir, yes ma'm ees ja taga...isegi auto viidi parklasse ja pakikandja tassis pakke, nii et mul jäi käekotikest näpu otsas keerutada. John oli sellega harjunud, seda oli liigutustest näha. Aga ta oli seal ka ju ei-tea-mitmendat korda.

Öhtu löpetasime koloniaalstiilis pubis, kus oli vöimalik ka ennast väliterrassile sättida. Nii sain ma pikendada oma väljasoleku aega, olin ju esimene öhtu eriti kylmakartlik. Sain hotellitoas kyll konditsineeri maha keerata, salli ölgadele vötta ja soojad sokid jalga panna, aga ikkagi oli kuidagi köhe. Akent polnud mötet avada, see 10 cm pilu ei aidanud, pealegi muutus siis öhk liiga niiskeks. Niisiis jorutasime hilisöhtuni pubis. Hommikul läksime praktiliselt voodist basseini (bikiinid selga, hommikumantel oli hotellivarustuses) ning sinnasamasse basseiniäärde tellisime ka hommikusöögi...nii kuidas teised ees, nii meie järel. Supermugav ja mitte sugugi kallim, hinnad nagu...Eestis. Kell 12-ks saime asjad kokku ja heitsin rulltrepil viimased pilgud fujeele...

Auto toodi ette ja portjee pani pakid pagasnikusse, avati uksed, suleti uksed - ikka kummarduste saatel (sellised väikesed väärikad kummardused)...olin kohmakalt kätetu-sönatu...ausalt öeldes oli minul kyll pisut imelik tunne niimoodi teenindatud saada...tuli meelde, kuidas me alles suvel Pariisis kohvreid sikutasime ja enda eest pidime väljas olema.

Aga kohe pidi John liiklusse sukelduma ja see haaras ka kogu tähelepanu, olin ju jälle kaardilugeja. Önneks sain ylevoolavalt kiita, mis on haruldane käitumine tema juures.