Mälestusi Prantsusmaalt - 1.osa

Kuna J. täna jälle Pariisi söitis, mötlesin, et on aeg yles kaevata Prantsusmaa mälestused.
Möödunud aastal mul veel Reisisahtlit polnud, esimesed kaks lugu saan lauapealsest siia ymber tösta. Rohkem ma tookord ei kirjutanudki, haigus tegi elamise nii hapuks, et polnud mingit loomingulist powerit...
Niisiis koondan 1.ossa möödunudaastased postitused, lootes, et teise ja uue osaga läheb paremini, kui mullu - et jöuan ikka löpetada; ja et kirjutan napimalt (pole ju köik enam meeleski)...

Esimene lugu:

Völuv Prantsusmaa

Aeg:
pühapäeva öhtu, 3.juuni 2007

Koht: Place d'Italie, linnavalitsuse hoone ees
Pilt:
Wikipedia

Saatuse tahtel oli see koht, kus ma oma esimesed teadlikud Pariisi-uudistaja sammud tegin. Ma ei pea esimeseks kohtumiskohaks ei lennujaama, ega ka seismist taksopeatuses kesklinnas, kus ma yle liiklusvoolu vöisin taamal seisvat Notre-Dame'i silmitseda. Ei, mitte need juhuslikud ylehypped, vaid just see koht siin 13.kvartali sydames, kuhu ma peale hotelli sissekirjutamist ja enda kohendamist oma esimese Pariisi-raja sisse tallasin. Ja linnavalitsuse hoone juures oma esimese peatuse tegin, et ymbrust uurida.

Jäin vaatama hoonet, selle katust ja kellatorni, olime tulnud Holiday Inn'ist ymber nurga ja mötlesime, et peaks öhtust sööma minema -lennukieinest oli juba hulk aega möödas.
Siis äkki paelus mind kummaliselt ringikeerlev lehepuru tänaval. Ei olnud tuuleöhkugi tunda, aga roosakirjud lehekesed tiirlesid ja joonistasid spiraale, rahunesid ja siis töusid jälle mönikymmend sentimeetrit tänavapinnast körgemale ja löid seal ringtantsu. Jäin nagu lummatult maha vaatama ja märkasin, et need polnud ei puulehed ega niisama praht, vaid sydamekesed, örnast paberist välja löigatud valged, roosad ja punased sydamed...

Leides, et see oli ilus algus Pariisi muljetele ja yldse Prantsusmaa reisile (käisime ka Auxierre'is), kirjutan omi killukesi edasi, niipea kui jälle natuke aega saan.

Teine lugu:

Lennujaam Charles de Gaulle 1

(pilt siin körval on tegelikult väljumiste ootesaalist, tehtud ärasöidupäeval).

Ilm oli ilus, varane öhtupoolik saabunud ja meiegi varsti astumas Prantsusmaa pinnale. Lennuk maandus sellise kolksuga, et möni nörgemanärviline ahhetas kuuldavalt. Paljulennanud John vangutas pead: "Ahh, Air France..." - selline maandumine pidi muidu ysna harv olema.

Kus on Avis, vöi kust saab takso?

Sellised tagasihoidlikud soovid, aga kui olime yhe ringi ära teinud, kohvritega rulltrepist yles-alla söitnud, inimestelt kysinud (yhtki infolauda ei paistnud läheduses) ja köik tulemusteta, läksime yhest uksest lihtsalt välja. Ei paistnud muud kui torukujuliste hoonete rägastik ja mitmetasandilised teed ja parkimisplatsid. Mitte yhtegi viita. Ja ennäe, seal seisab kohe uste juures ootel ja vingelt tubakast löhnav inglise keelt purssiv taksojuht. 65 eurot on linnasöidu taks, sellest saame me aru kyll (umbes sama hind kui Arlandast meile koju Åkersberga'sse, vahemaa ca 100 km). Kuid millegipärast tundus see esimene ja ainuke taksojuht kuidagi kahtlane. Ja kui täissuitsetatud vöib tema takso olla?

Läheme jaama tagasi - kusagil peab ju Avis leiduma. Samas ei viitsi kohvritega kilomeetreid ringi tallata, et autorendibyrood leida, niikuinii ei möista keegi sinna juhatada, sellest saime kohe aru. Meenus mulle imetilluke Viini lennujaam, kus köik oli käe-jala juures ja Avis kohe lennukilt tulijatel tee peal...aga see monstrum siin!

Kuna rongijaam paistis samas hoones lähedal, pileti ostmine automaadist krediitkaarti kasutades oli lihtne, ja pilet maksis mitu korda vähem, miks mitte söita Pariisi rongiga? Piletiväravad olid nagu meiegi metroos, ainult kohvrite jaoks oli eraldi osa.

Muti metroo

Alguses paistis köik samasugune, kui Stockholmi metrooski. Vöi millistesse ma veel olen sattunud...Moskva, Madriidi, Piiteri...ei meenu rohkem. Polnud väga hull, yhesönaga. Rong oli peaaegu tyhi, kontrollisime veelkord, et see on ikka öige rong ja istusime vahekäiku klappistmetele kohvrite körvale. Kohe tulid peale ka noored jaapanlased suurte seljakottidega ja hakkasid samu asju kysima. Ja hakkaski rong liikuma.

Vaatasin huviga välja.

Graffitid on köikjal maailmas vist yhesugused kriksadullad.

Tillukesed majakesed, piklike akende ribilised luugid poolavali, olid nii lähedal mitmete rööparidadega raudteele ja surutud mingite ehitiste ja tehnoloogiliste rajatiste vahele, et pani imestama...aga igal pool elatakse.

Sedamööda, kuidas me Pariisile lähenesime, hakkas igatsugu rahvast tasapisi peale tulema, nii et kesklinna jöudes olime pigistatud tungleva rahvamassi vahele.

"Hea, et sa löhna ei tunne, ytles John.

"?"

"Nagu laut", oli vastus.

Töepoolest, mul oli nohu ja lennukiga maandumine oli teinud asja hullemaks. Yks körv läks lukku ja ei mingi nina puhumine, pea raputamine ja körva katsumine seda ei avanud. Pead langetades kuulsin kärurataste myrinat - kuidagi liiga kövasti ja nagu seestpoolt; omaenda hääl kostis samuti peas nagu tyhjas tynnis...yldse tundsin ennast nagu robot, kel on löhnataju täielikult ja kuulmine pooleldi välja lylitatud.

Aga muidu oli hea olla ja tuju fataalselt ylemeelik. Mind oli siia kaasa kutsutud, seega polnud minu asi syndmuste käiku juhtida. Ma ise kaalutlen tavaliselt palju rohkem, valmistan paremini ette ja ei anna enne alla, kuni otsitu on leitud.

John lööb kergesti käega ja on ysna tormakas ja tähelepanematu. Samas tabab ta paljusid asju käigult, millest mul aimugi pole; aga valearvestusi silub kulukamate variantidega. Otsustab kiirelt ja muudab otsusi kiirelt.

Nii et teoreetiliselt peaksime teineteist täiendama, mis praktiliselt toimikski, kui ta mind rohkem kuulaks. Tyypiline mees ja tyypiline naine, kas pole?

Naljaviskamine jätkus, kuni klaustrofoobia kitsas rongis olemisest ja kohvrite kooshoidmisest niivörd suurenes, et asusime välja trygima. Niikuinii polnud rongiseintel yhtki transportskeemi näha, et saaks arvestada, kus ymber istuda. Olime eelnevalt vaadanud, et seda tehes saaks hotellile kyllaltki lähedale (mis pärast osutus vägagi töeseks). Nyyd polnud sellest vaatamisest midagi kasu, köik oli meelest läinud ja kaarti polnud.

Jaam, kus me väljusime, tundus räpane ja vöidunud. Ei rulltreppi (lifti vist sellises mustuses ei julgekski kasutada, kui juba suht puhta Stockholmi möned metrooliftid haisevad uriini järele), aga ega lifti polnudki. Oma kompse pead sina vaevas ja higis sikutama. Vaatasin, kuidas lapsevanemad vilunud liigutusega lapsevankreid kaenlasse haarasid...Igat nahavärvi ja olekut rahvast sebis ringi. Inimestele möeldud ala oli ilmselgelt 100x väiksema rahvavoo jaoks arvestatud ja ilmselt saja aasta vanune ka (möne metroo-temaatilise kirjutise juures uurin välja. Muide, eelmisel aastal oli Kulturhusetis fotonäitus maailma metroodest, väga huvitavaid kohti on ilmas olemas...).

Huvitav elamus igatahes.

Esimene pilk Pariisile

Kohe maa alt välja jöudes sattusime välikohviku körvale ristmikule, kus könnitee oli tulvil inimesi, autoteed tulvil autosid ja kohvik täis rahvast. Vaatasin ringi, see oli mu esimene pilk Pariisile (olin seal esimest korda) ja ennäe, kas see ongi see suur Notre Dame?!

Oleks tahtnud metroossöidust ja trygimisest veidi puhata kasvöi sellesamas kohvikus midagi joogiks vötta....aga vaatsime oma kohvritehunnikut (John'il oli loomulikult tehniline värk kaasas) ja umbselt täis kohvikut...no ei.

Edasi polnud meil ikkagi midagi muud teha, kui takso vötta.

Olin maa alt välja tulles automaatselt yhe taksosildi mälus registreerinud, aga rahvamassis juba paari sammu pärast selle samas silmist kaotanud.

Jätsin oma oma kohvri John'i hoolde, läksin tagasi metroo väljapääsu juurde ja sammusin veelkord 10 meetrise raja läbi, yle inimassi igas suunas piiludes...

Sealt see väike viit TAXIS oligi...

Päeva löpetav raamatukaupmees kahtlustas kangesti, et tahame vahele trygida, aga ei, meil polnud ju mingit kiiret.

Polnud vaja tegelikult kaua oodata, kui juba olimegi takso tagaistmetel ja auto alustas sellist söitu tipptunni liikluses, et ma ei kujutanud meid ette kesklinnas yyriautoga sedasama tegemas. Autode vahel söelusid mootorratturid manöövreid tehes, kohati ma ei saanud aru, kas meie söidame vastassuunas, vöi tuleb mootorrattur meile otsa.

Seintel oli näha veel valimisaegseid Sarkozy reklaamplakateid...miks see mees maas istub? Ilmselt kerjus...

Järgmisel päeval nägime kodutut magamas niivörd absurdses kohas tänaval - ristmiku servas, jalakäijate ylekäigu alguse juures. Maas tema körval oli lugematu hulk kompsukesi ja pambukesi, seda umbes kolme ruutmeetri suurusel pindalal, nii et köik kes tänavat yletasid, pidid suure ringiga kuidagi sellest hunnikust mööda saama.

Kasulik päevakokkuvöte

Kui me löpuks hotelli juurde jöudsime, tuli arve umbes samas suurusjärgus, mida taksojuht kysis lennujaamast mistahes punktini kesklinnas. Meie olime söitnud sydalinnas ainult möned kilomeetrid - nyyd ma juba tean tänavanimede järgi, sest järgmisel päeval me jalutasime hotellist sinnakanti ja kaugemalegi. Mitte et ma oleks öhtul kohvreid tahtnud niikaugele sikutada vöi oleks kahju taksorahast, mis niikuinii läks komandeeringu kuludesse. Aga pöhimötte pärast. Kuid taksojuhid pygavad ka Tallinnas ja kindlasti veelgi jultunumalt.

Bercy jaamast samasse lennujaama läks ringteesid kasutades ainult umbes 40 eurot.

Kuid...

Mis oleks Pariis ilma metrookogemuseta?

Mis oleks Pariis ilma taksokogemuseta kesklinnas ja tipptunnil?

Järgmise päeva jutt -jalutuskäik laupäevases Pariisis - tuleb mul kindlasti välja diametraalselt vastupidine, helge ja ilus, nagu see päev meil ka möödus...ainuke kurb vaatepilt oligi oma maise vara keskel magav kodutu...

Loeks moraali ka?

1.Isegi syytu-väikese nohuga kaaluge lennureisist loobumist, nii ahvatlev kui see pakkumine ka poleks. Tagajärjed vöivad olla kyllalt ebameeldivad. Pösekoopapöletikud, körvapöletikud, valud peas maandumisel ja öhkutöusul jne.

2. Varustage ennast enne Prantsusmaale minemist möne väikse vestmikuga, andekamad vöiksid ka möned hädavajalikud laused ära öppida.

3. Kasuks tuleb ka sularaha ja linna kaart koos transpordiskeemiga, mingi kaardi saab kindlasti netist välja printida.

4. Lennujaamast tuleks rohkem infot välja pigistada, kui meie tegime...kahjuks on info, kaardid, reklaam, rahavahetus jms on tavaliselt selles osas, kus minnakse lendudele, lennult tulijad suunatakse teise väljapääsu kaudu otse tänavale. Oleneb lennujaamast muidugi. Ega me ei viitsinud otsida ka.

Sygisene Mallorca

Ükskord, umbes aasta enne blogipidamist, sai tehtud yks eriti önnestunud viimase-minuti reis Mallorcale. Tänaseks on palju uusi reisimuljeid muudest sihtpunktidest peale tulnud, aga lubasin paarile tuttavale -varsti-varsti reisile minejale - möned vanad mälestused ja pildid välja kaevata.
Sellised isiklikud tähelepanekud, mida vöib-olla pole turismibyroodest saada. Aga mine sa tea...minu omad on igatahes siin.
Kuna yks reisilemineja pakib kohvreid vöi on juba teelgi, siis pole mul enam aega pikka lugulaulu kirjutada, panen praegu yles vaid köige enam meeldinud ja meelde jäänud seigad.

Ilmast

Ma ei tea, kuidas on kevadega (kindlasti on seal ilus), aga ka sygis on suurepärane aastaaeg selle saare kylastamiseks. Ehk oli meie reis oktoobri keskel liigagi piiripealne - meil lihtsalt tohutult vedas ilmaga - kuid kohalikud soovitasid köige enam septembri keskpaika ja löppu.

Pildil on Palma linna baromeeter, mis nagu näha, on kyllalt hoiatavas positsioonis. Kuid meie pääsesime ilma vihmata.
Sygisel on suvekuumus taganenud, kuid temperatuur on veel vägagi mönus; vesi pole enam liiga soe, vaid parajalt karastav ja jahedad ööd lubavad loobuda konditsioneerist. Rannad ei kubise enam higistest inimestest ja laste kisa-kära ei lukusta körvu. Saadaval on rohkelt puuvilju ning ega ilupöösaste öitsemine pole sugugi (veel oktoobriski) löppenud. Ehkki Palma alleed olid pleekinud-rohelised, olid hotellikomplekside aiad vörreldavad paradiisiaegadega. Lisaks öitsvatele puudele-pöösastele, rippus ka valminud vilju. Nagu näiteks avapildi granaatöun...nägin, kuidas aiatööline suure kotitäie granaatöunu korjas ja nendega tehnilisse majadeblokki kadus. Suu jooksis vett, aga myygil neid vilju hotellipoes polnud...yldse oli hotellipood sisutatud rootslastele tuntud EU kaubaga, ka Rootsi omaga. Fritidsresor hoolitseb oma klientide eest. Ka näitas televiisor toas STV1 programmi. Ja vöib-olla veel mönda, aga me ei vaadanud ju ometi telekat, kui olid sumedad ööd, vein ja isegi kyynlad...

Sygiseses maapildis, millest mul kahjuks vötteid pole, valitsesid seevastu pruunikashallid toonid, talude aedades pölesid risulökked ja suured mustad sead tuhnisid peaaegu lehtedeta viljapuude alt aprikoose jm puuvilju nosida. (Niimoodi maitsekalt nuumatud sealiha läheb kalliks kaubaks, seda vöib näiteks lennujaama tax free poest kaasa osta).

Meie igapäevane rutiin

See oli muidugi päike, liiv ja meri!

Rannas oli rahvast höredalt, just nii mönusalt, et keegi ei nyginud ja jäi piisavalt privaatset ruumi.

Enamik hotellilöbustusi töötasid (ehkki laisalt), näiteks Alcudías iga teise hotelli juures mängis erinev muusika, nönda vöis soojas sumedas öhtus jalutada yhest kohast teise, erinevat muusikat kuulata ja kokteile maitsta.

Vöi ka pimeduses tumedalt kohiseva mere ääres jalutada.
Enamik päevi otsustasime suve pikendada ja peale hommikusööki lihtviisil rannas vedeleda. Polnud palav ega ka kylm, ja kui hakkaski kuumus liiga tegema, vötsime supluse ette ja see oli fantastiline!

Ma tean, mida ma räägin, sest hiljem on löunas hullemaidki kogemusi olnud supp-sooja veega...aga seal enam parajamat temperatuuri ei oskaks välja möelda, alguses oli natuke jahe, aga pärast ei tahtnud kuidagi veest välja tulla.

See suplus andis värskust ja reipust kogu öhtuks, oli jöudu veel kilomeetreid rattaga söita vöi jalutada. Tuppa me läksime alles siis, kui jalad enam ei kandnud, ja ka siis istusime veel sydaööni kyynla ja veiniga rödul...

Hommikul umbes kella kymnest ärkasime väljapuhanult ja tegime kööginurgas kohvi. Meil oli kahetoaline apartement köige vajalikuga. Puhkajad, kel oli ka söögikorrad hinna sees ette nähtud, pidid juba varahommikul hommikueinele minema, meile oli see täiesti vastuvöetamatu rezhiim. Önneks polnud me sellise rumaluse eest maksnud. Söime yldse vähem kui kylmemas kliimas ja siis kui tuju tuli, tavaliselt peale rannast tulekut. Tasuks - reibas olek ja yleliigsete kilode kadumine.

Siena laat

Ainult yhel päeval seitsmest polnud päikest ja önnelikombel just sel päeval vötsin ma osa ainsast ekskursioonist mitmete pakutute hulgast. Mäletan, et see oli kolmapäev, laadapäev, ja meie buss tegi peatuse Siena kyla laadal.

Mida seal köik ei myydyd...Kutsikatest kurioossete asjakesteni.

Mina ostsin hirmsa tingimisega hästi odavalt erikujulise nahkkoti, mida saab kanda nii seljas, ölal kui ka käe otsas ja mis sellele vaatamata jätab elegantse mulje.
Samas peenlinane oliivimotiivide ja tuttidega suur laudlina maksis peaaegu pool reisu hinda ja ilmselgelt olin ma petta saanud, st. ära nöiutud. Jah, just nöiutud, too krimpsus mutt oli väga nöia moodi...

See laudlina löi suure augu mu niigi väiksesse eelarvesse, aga kui arvestada, et nädal aega neljatärnihotellis oli mulle ainult ca 800 SEK maksma läinud, siis polnud kahju yldse suur... sellised laudlinad maksavadki palju, väga korralik töö, siiani pole veel raatsinud kasutusele vötta.
Veel käisime me sygaval maa all Draakonikoobastes, kus pilte ei lubatud teha (ostsin kaasa voldiku sellest imelisest maa-alusest maailmast, see vääriks jälle eraldi teemat) ja vaatasime väikelinna Porto Cristot, kuhu ma oleksin tahtnud toa vötta - vaatega merele - ja sealsamas kohe maalima hakata.

Porto Cristo

Huvitav, Porto Cristo oli töesti nii täiuslik koht, kus oleksin tahtnud täitsa yksiku kunstnikuna elada. Ei varem ega hiljem pole mul mujal sääraseid mötteid tekkinud...Vaatamata sellele, et hooaeg oli läbi, rand oli juba tyhi ja laine peksis vöimsalt vastu muuli, oli sel kohal eriline völu. Aga vöib-olla just selle pärast?...

Mulle meeldised sealsed majad ja kitsad tänavad ja ma oleksin käinud löunat söömas mere kaldal nagu tollelgi päeval...

Oleksin teinud matku mägedesse ja ehk ka neisse Draakonikoobastesse (need pole sealt kaugel) ja maalinud. Ehh...!

Palma de Mallorca

Muidugi, pealinn Palma on midagi, mis väärib eraldi peatykki. Jah, temas puudub see väikelinna völu, aga...

...tal on teine sharm, see eriline, idamaine...

Sellest linnast ei saa keegi kindlasti ei yle ega ymber, minulgi on palju pilte, aga praegu ma neid köiki siia ei pane, tahaks anda ylevaate ja ehk möne naljaka loo meie omal-käel Palmaskäigust täiesti eraldi.

Laguun - lindude kaitseala Mis veel ? - oleneb ju kuhu Mallorcal maandutakse.

Meie olime Alcudías, läheksin sinna veelgi, kui nii hea pakkumine tuleks. Seal on yhel pool meri ja teisel pool puhketsooni laguun oma pikkade jalgrattateede ja kanalitesysteemiga, roostike ning siseveekogudega. See märgala on lindude paradiis ja selle kylastamine on yks mu suuremaid elamusi Mallorcal.

Me olime tookord niivörd völutud sellest kohast ja jäime kauaks spetsiaalsesse varitsuspaika lindude kummalisi öhtuseid häälitsusi kuulama, et avastasime, et suur peavärav oli juba kinni pandud. Ja siis me pidime imetrikke tegema, et jalgrattaid yle tohutu raudvärava saada. Mul on heledatel pykstel veel siiani rattaketist väiksed märgid...

Obeliskid
Köige ilusam, köige lummavam oli minu jaoks siiski obeliskide avastamine. Need olid nii ebamaised ehitused, et ma ei osanud midagi arvata, kuidas vöi milleks nad randa olid tehtud. Kysisin kenalt tyypilise näoplaaniga Mallorca noormehelt, restoranikelnerilt, kuid tema kehva inglise keele töttu oli raske aru saada. Kui ma ei eksi, olid need völtsehitised kodusöjaaegsest perioodist, vaenlase (millise?) segadusse ajamiseks.

Oli kuidas oli, aga nad on siiani äärmiselt irriteerivad tornid...nii nagu see lumivalge majagi minu lapsepölve unenägudest...

Et mitte jääda liiga salapäraseks, siis avaldan ka hotelli nime - see oli Viva Blue ehk Elagu Sinine.

Uus ja moodne, uhke ja romantiline yhekorraga.

Palju kaunist marmorit, ylikorralikult pygatud muru, puhkenurki, meeldivalt kauneid taimekompositsioone ja neljale tärnile au tegevaid ruume ja teenindust leidus siin kyllaga. Oli ka saun sisebasseini ja treeningruumiga. Ainult kappa ei leidnud me leili viskamiseks, ning soomlased - kus neid ei leiduks! - leiutasid auguga kilekoti, millega sai hädapärast leili tekitada. Ainult yhel öhtul jöudsingi ma sauna, see oli see päikseta ekskursioonipäev olnud.

Kas ka seesama koht kesksuveks charter-ghettoks ei muutu, ei oska öelda. Kui nyyd rödult alla vaadata (minu esimene pilt yldse!)...eeldusi näib olevat. Kui ikka sada kilavat last basseini vettehyppeid teeb ja muud rahvast ka karjakaupa ringi liigub...? Oktoobris oli basseinide vesi jääkylm, seal sulistasid möned jönglased vaid ettevaatlikult jalgu märjaks tehes.

Vöimalik, et suvel käib siin täis-möll muusika ja muuga ja on inimesi, kes territooriumilt kaugemale eriti ei lähegi. Lastesöbralik koht oli, igal öhtul toimus neile teatrietendus ja mängud, seda mitmes keeles, et köik ikka osa vötta saaks. Mingit labast nägudevööpamist&pallimerd polnudki, olid tösiselt huvitavad viktoriinid, ringmängud ja muud tegevused. Ka piljard ja minigolf loomulikult. Kuna lapsi oli siis vähe, löime meiegi mönikord naljaviluks kaasa. Oli ka yks hilisöhtune täiskasvanute tantsu-pantomiimi etendus, ysna huvitavalt tehtud. Näitlejad olid pyydlikud ja polnud tunda erilist väsimust, ehkki kogu suvi oldi ju sama asja tehtud.

Sönadeta...

Japanese Garden in Portland

Vöimalik, et allpoololevaid pilte poleks ma yldse tohtinud yles panna*. Igatahes ei tohi ma neid paljundada, myya ega mingil muul kommerts-eesmärgil kasutada. Ega ei tohi neid ka keegi teine siit vötta ega mingil sellisel moel kasutada. Territooriumil pildistada oli lubatud ainult oma tarbeks.
Muuks tarbeks oleks olnud vöimalik osta fotograafi liikmepilet. Pildistada sel juhul oli lubatud vaid loodust - mitte inimesi selle taustal...seal oli veel hulga reegleid, aga kes neid enam mäletab...

NB! Köik pildid peaks peale klikkides avanema suuremaks, ainult siis on vöimalik näha selle aia tegelikku ilu...

¤

* ootan vastust Jaapani aia adminil't, aga seda pole seni tulnud. Kuni pilte ära ei kästa korjata, saate nautida yhe maailma autentsema Jaapani stiilis aia ilu.

Siin on veel yks pilt, tehtud juba Jaapani aia territooriumilt välja minnes.

Vast köige tyypilisem näide Portlandi ymbruse metsadest.

Juhupildikesi Portlandi ymbrusest

Portland, Oregon, USA
27.-31.detsember 2007

Oregoni symbol on Oregoni mänd. See on roheline ehk rannikuebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. viridis) [Coast Douglas Fir]. See on kõige kiiremakasvulisem ja suuremõõtmelisem hariliku ebatsuuga teisend. Kasvab merelise kliimaga aladel Californias, Oregonis, Waschingtonis ja Briti Columbias. Okkad pikad (kuni 4 cm), sirged, valkjasrohelised, oksad rõhtsad, käbid suured, 7–10 cm pikad, kattesoomused ulatuvad seemnesoomuste tagant välja ja pole tagasikäändunud. On kõige külmakartlikum teisend ja Eesti kliimas tema kasvatamine ilmselt ei õnnestu.
Töin selle männi kohta käiva löigu siia TeiseSahtli Lugudest, kus ma oma rännumehe aastavahetusi kirjeldasin ja veidi ka ymbruskonna pilte panin.








Selle puu sakiline figuur on kaugelt äratuntav ja sellisena ka symbolina kasutatav - näiteks autonumbritel. Igal osariigil on oma symbolid, meie yyriauto kandis naaberosariigi Washingtoni numbrimärki, millel oli mägede taust...
Kliima on siin töesti niiske ja mereline. Temperatuurid olid detsembri löpupäevil täpselt samad, nagu meil sellel soojal talvel siiani enamasti on olnud. Öösel ehk paar miinuskraadi ja päeval möned soojakraadid. Vahtrad (?) leegitsesid vasevärvides, peenardel öitsesid vöörasemad, maas oli punakaspruune sakilisi lehti, mulle tundmatu kujuga käbisid ja törusid...









Kaamerasse jäi ka yks önnetu linnuke, kes ilmselt kylma ööd polnud yle elanud.
Teleuudised andsid pidevaid teateid ymbruskonnas valitsevatest lumesadudest ja liiklusummikutest, kuid just meie Lake Oswego hotelli piirkonnas oli suhteliselt rahulik.

Ytlen kohe ära, et ehkki me söitsime autoga mitu korda läbi Portlandi, downtowni me ei läinud.
Meil oli ka yks tervenisti vaba päev ja selle jaoks valisin ma välja objekti, mis asus teises suunas, linnast veidi väljas mägedes - nimelt Portlandi Jaapani aia.









Pildil vaade Jaapani aiast all asuvale linnale.
Alati, kui on napilt valida, ma valin eelköige looduse ja alles siis linnakeskkonna.

Oli veelgi kohti, kuhu ma kindlasti oleks tahtnud sattuda.
Kuid roosiaeda kylastada detsembris polnud mötet, sama lugu oli ka ilmselt klassikalise Hiina aiaga. Loomulikult all-linnas olev poodide ja galeriide kvartal - Pearl District - oleks mulle samuti huvi pakkunud, kui vaid rohkem aega oleks olnud...











Väike huvirong nimega Willamette Shore Trolley meie peatuspaiga lähedal Lake Oswego's ei söitnud samuti - polnud hooaeg. Söitsime ise yhel pealelöunal autoga Lake Oswego keskusse, käisime kohvi joomas ja ymbrust vaatamas.
Järgisime autoga söites veidi selle raudtee marsuuti ning isegi peatusime yhes kohas, kus ma uurisin metsa ja allolevat jöge. Niipalju oletusi...nagu seegi: Oleks valget aega rohkem olnud ja ilmad paremad (iga päev kallas vihma), siis oleks kindlasti pikemaid uurimisretki teinud...










Köige enam pani mind imestama mets ja taimestik Portlandi linnas ja ymbruses. See oli nagu mingi völumuinasjutu mets! Köik oli samblasse kasvanud, mööda puid ronisid luuderohud ja muud ronitaimed. Lehtpuud olid enamasti raagus, kuid nende tyved särasid kirkas ererohelises samblaryys vöi olid kaetud igiroheliste kasvudega.










Selle kaldus tyvega puu all mängisid kolm oravat, valjusti 'kädistades' ja turtsudes. Jälgisin neid tykk aega, tundus, et neil oli kevad...(Suuremaks klikates on midagi näha, yks lähipilt on ka TeisesahtliLugudes, imestasin, kui julged nad olid).

Sammeldunud olid ka kivist aiad, katused ja isegi varjupoolsed könniteed. Köik see meenutas mulle Okasroosikese lossi, mis on unele suikumas.
Jaapani aias saavutas see rahu ja muinasjutulisus muidugi maksimumi, aga sellest eraldi pisut hiljem..

Jaapani aeda söitsime me peale pyhapäevast brunchi, sadas hoovihma; kohati lausa metsikult...











Läbisime mitmeid sildu ja liiklustasapindu, vanalinnaosa ja töusime teisel pool jöge mäkke.










Kitsas tee viis yha ylespoole, teed ääristasid luuderohuga kaetud raagus puudega metsikuna tunduvad alad .
Löpuks olime kohal. Väike rongike viis meid veelgi edasi, otse aia värava ette.
Ja siis tuli äkki päike välja. Kui alllinnas oli veel vihma sadanud, siis siin oli kylmem, puudel sätendasid jäised piisad. Oli löikavalt kylm ja niiske, hingeöhk auras.










Kuid aed oli lummav, see oli rahu ise. Önneks oli inimesi vähe. Käisin ringi, aeg-ajalt pilte tehes, värisedes kylmast ja vaimustusest. Keset aeda oli ka Jaapani maja, sellest kostus nagu lokulaua kölksatusi.






Iga käänak andis uue vaate, selle aia jaoks oleks tunduvalt enam aega vaja olnud. Puude okstes sebisid siingi oravad ja samblased kynkal oli midagi erekollast - ohh, kukeseened! Kahjuks ei saanud neid äratuntavalt pildile, jäid liiga kaugele ja hoiatus oli range: mitte teepealt körvale astuda.











Muidugi olin ma önnelik, et yldse sinna sattusin...