Bolzano ja Verona... II

Päev Bolzanos

Bolzano(Bozen) asub Dolomiidi mäestiku kaenlas.
(minu järgmise päeva kylastusobjekt Verona hoopis "madalamal", peaaegu tasandikul).

Vast köige tähtsam, olulisem ja körgeima kylastatavusega koht Bolzanos on loomulikult vanalinn, aga iseloomulikum ja mitte vähem atraktiivne pole ka köisraudtee. Just see iseloomustab linna asukohta mäestikujalamil ja sellelt avanevad imetabased vaated kogu linnale.
Päeva esimene pool möödus vanalinnas ringi köndides ja teine pool köisraudteel, kust tulles käisime ka veelkorra koos vanalinnas.
Ette ära öeldes löpetas selle haruldase päeva vägev öhtusöök oma hotelli restoranis ja see oli tase!
Aga päeva alguse juurde.

Peale meeldivat ja rikkalikku hommikubuffeed tegin väikse tiiru aias - mitte hingelistki. Karge septembrihommik, ca 18-20 C ja ei yhtegi inimest ei basseinis ega puhkamas. Ka päeval oli aiake vaikne, hooaeg ja suvetegevused olid läbi, hotellis peatusid ainult äri-inimesed, nagu meie mehedki.
 Löppude löpuks - Bolzano on ju mägedes, seal polnud seda suvesoojust, mida järgmisel päeval kogesin Veronas... see oli minu järjekordne kogemus olla puhkekohas hooajavälisel ajal. Loomulikult olin ma sellega väga rahul. Hindan vaikust ja rahu enam, kui vöimalust peesitada ja basseini vahet joosta. Seda enam, et umbses vanalinnas oli samuti jahedam. Mul hakkas ikkagi seal palav, aga mis siis veel sydasuvel oleks olnud...

Meie rödu (2.k.) aiast vaadates

 Nyyd veel möned pildid äärelinnast teel citysse. Linn on nii väike, et läksin jala ja tee oli meeldivas keskkonnas - seal viinamarjapöldudega kaetud nölvade all elaks isegi... kus köisraudtee vagun yle aia höljub.

Ainuke hooldamata koht, mida mina oma teekonnal Bolzanos nägin, oli vasakul pildil olev mäekylg, kohtasin seal koeraga jalutajaid. See tundus olevat mingi eikellegimaa, aga lyhendas oluliselt minu teed kesklinna.
Vanalinna arhitektuurikajastused mul eriti hästi välja ei kukkunud, päike oli ere ja varjud vöimsalt tumedad. Hulkusin niisama, nuhutasin turu löhnu ja proovisin maitseid, käisin kohvikus ja vaatasin, mida huvitavat poed pakuvad. Tegin muidugi ka tavapäraseid turisti-pilte (millest siin on vaid murdosa):

Oh, millised maitsed siin segunevad, kui kaubad tulevad kodumaalt Itaaliast (mida on raske sealolles uskuda, pigem on tunne, nagu oleksid Austrias vöi Schveitsis) ja lähedalasuvatest maadest... oleks ainult aega ja raha, et köike proovida.

Mulle meeldis vanalinna keskmest väljaspoolasuv uue kunstimuuseumi juures olev ala. See oli jöe kaldal, mille sillad olid kurvikad ning vaated vaimustavad.

Muuseumi fassaad

Klaashoone on muuseum jöe poolt vaadates

 Veel yhest sillast yle läinud, sattusin järgmisse kohta, kuid ajapuudusel pöörasin tagasi. Mötlesin, et peaks jöudu päeva teiseks pooleks hoidma (ja see oli öige arusaamine asjast).

 Sellel silla oli ka tuttav lukuprobleem...

Mida see meenutabki...?

Peale väikest puhkust ja klaasi kylma ölut hotelli aias (sest pealelöuna oli suviselt soe), sai päeva viimaseks osaks öhtune söit köisraudteel. Kuna see pole päris tavaline syndmus - ja palju sääraseid kohti maailmas ikka sellise meelelahutusega on - siis neist elamustest tuleb eraldi pildijada järgmises postituses.

Bolzano ja Verona - paaripäevase reisi pögus ylevaade I

Saanud inspiratsiooni yhe kaasblogija Itaaliareisist (esimene seitsmest loost: http://katamaailm.blogspot.com/2015/04/sorrento-rooma-esimene-paev.html), mötlesin, et kusagilt tuleb ju ka minul alustada. Resoneerin siis aastataguse Itaaliga, seda enam, et see ongi mu viimane reis.


Aeg: 22.- 24.september 2014

Sihteesmärk - Bolzano

Söit tuli ette äkki ja mul ei olnud aega midagi ette planeerida. Läksin lihtsalt kaasa, see polnud esimene säärane söit. Ei mäleta lennujaamu, vist oli minek Stockholm-Mynchen-Verona. Veronast läks söit yyriautoga Bolzanosse.
Eelteadmiseks niipalju, et Bolzano (ehk Bozen saksapäraselt) kuulub P.-Itaalias Löuna-Tirooli piirkonda, mida iseloomustab saksa keele domineerimine ning äärmine puhtus ja kord. Majad ja vaated on nagu Schveitsi parimatel
piltpostkaartidel. Köige selle kauniduse taustal körguvad lumised mäed, Dolomiidid, millest meie väike lennuk teel Veronasse ka yle lendas, nii et Veronast tuli hakata autoga tagasi mägedesse ronima. Lennuliin Bolzanosse kuulus Air Dolomiti'le.

Kolleegid väikeautos tagasiteel Veronasse

Autos vahtisin tagaistmel kael öieli meeste vahelt esiklaasist paistvat teed ja ei teinud yhtegi pilti ei sealt ega kyljeaknast. Möned yksikud udupildid tegin siis, kui tagasi Veronasse söitsime. Mitte, et poleks olnud millestki pilti teha, aga Bill vajutas pedaalile nii, et kohad tormasid vihinal mööda ja väike auto värises ja rappus, ehkki kiirtee oli hea. Auto lihtsalt polnud suurem asi. Nimelt oli sekretär unustanud Billile auto broneerida ja see kaheukseline oli Verona lennujaamas ainuke variant, mida nähes John köigepealt laginal naerma hakkas. Billgi naeris, ehkki oli silmnähtavalt nördinud. Mehed olid ennegi koos tööreisidel käinud ja alati hoolitsenud, et auto oleks mugav, vöimas ja vaikne. Sest kui tööreisid on pingelised, siis peavad autod ja hotellid olema puhkuseks, mitte vaevaks. Mul endal oli just seljaga probleeme olnud ja mina ei naernud yldse. Selg valutas ja  iga värin ja nöksakas tegi asja hullemaks.

Tagaplaanil Dolomiidid

Zundlhof

Ylalolev autoaknapilt iseloomustab hästi olukorda, kus mägedevahelisse orgu peab mahtuma asula, körgepingeliinid, raudtee ja kiirtee, enamasti voolab orus ka jögi. Tyhje maalappe pole, neid täidavad viinamarjaistandused, mis löpevad vahetult maantee ääres metallpiirete taga. (Körgematel mäekylgedel olid karjamaad). Ka puuvilja-aiad ulatusid päris suure maantee äärde, kus autod ja eriti suured veoautod lakkamatu voona mööda söitsid. Milline öhureostus pidi seal olema! Nönda suhtusime kohalikesse veinidesse ja öunavaagnatesse väikse eelarvamusega. Veinimöisad olid köik -hof löpulised, meie hotelli hoovi körvalsopis oli näiteks Zundlhof. Ärasöidu hommikul toimetas seal traktorist, kes tegi viisaka vestlusega algust. Ilm tuleb ilus, arvasin saksa keelest aru saavat... aga vöis ka olla vastupidi, udu polnud veel hajunud.
Kuid see oli lahkumishommikul, kui ma suure kahjutundega sellest armsast hotellist asjad olin kokku pakkinud ja hoovi imetlesin: kui ratsionaalselt ja kaunilt saab ära paigutada tagahoovi maja alla parkla, mille peal oli restorani tagaterrass.

Aga tagasi öhtusse, kui me kohale jöudsime. Kui olin asjad maha pannud, tegin traditsioonilise hotellitoa-pildi. Ja siis läksime söögikohta otsima.

Bill oli juba hotelli ees baaris tänavalauakese taga ja imes ölut. Vaat sellest hetkest on mul kahju, et pilti pole. Öhtupäikese soojus, mönus koht ja Bill ise, va naljamees, naeruvöru suu ymber... ta istus seal nii iseenesestmöistetavalt, nagu ainult britid oskavad mistahes maailma osas olla.
Vötsin aperitiivi, et isu ikka hea oleks. Aga oh häda, ega siis esmaspäeva öhtul Bolzano-suguses väikelinnas pealegi äärelinnas, restoranid pole avatud. Köigepealt oma hotelli restoran - suletud; siis körvalt hotelli oma, siis... nojah, yhe me leidsime ja midagi ka söime (millest erilist elamust ei saanud keegi). Teenindus oli uimane ja pooled asjad köögist juba otsa saanud, aga selle teadasaaminegi vöttis oma aja. Koju tulime siiski löbusalt ja valjuhäälselt vesteldes, sest juua me ometi saime. Too piltideta (aga sugugi mitte pilditu) öhtu ongi just köige eredamalt meelde jäänud.

Lisan möned järgmisel päeval tehtud vötted hotellist, mille nimi mulle praegu enam ei meenu, selle vea parandan hiljem, kui yles leian).
Et ma selliseid asju unustasin(!) ja ette öeldes, ka pildid on alla igasugust arvustust, tulenes mu enda ja fotoaparaadi kehvast tervisest.

Ödus puhkenurk

Vaade meie rödult tagahoovi ja katusealusele puhkenurgale

...ja kaugemale orgu

...kus on selgelt näha kaubarongi ja Bolzano kesklinna (zoomitud pilt)

Meie hotelli nurk ja sissekäik öhtul, tee poolt vaadates

Auxierre' pilte

Jah, see on siis Prantsusmaa-mälestuste 3. ja viimane osa.

Ehkki mu reisijutud on siin sahtlis ajaliselt häbematult läbisegi, pole ma veel nii hullu asja teinud, et yhe teema erinevate osade vahele oleks teisi teemasid sokutanud.
Hiljuti oli kyll kiusatus Kreeta pildid reisisoojalt yles panna, aga sain endast vöitu ja löpetasin siiski Prantsusmaa ära.
Önneks vöi önnetuseks pole sinna kuulsusrikkasse kanti ka uusi reise tulnud, niisiis minu jaoks on need kolmes loos kirjeldatud seigad ja nähtud pildid praeguseks peaaegu köik, mis ma sellest maast oma silmaga olen näinud...



Ylemisel pildil on linnakese peaväljak (nii kyll tundus, oli veidi uhkem ja vähem keskaegne, kui vanalinn).
Alumisel pildil paistab taamal yks kirikutest. Nagu ma enne kirjutasin, oli neid vanalinnas rohkem kui yks ja nad olid uhked ja kaunid ehitused...





Edasi lihtsalt pildikesi vanalinnast. Kahjuks "isa Goriot" köögitarvete poest unustasin pilti teha...

Kus iganes ma ka ei viibiks, pildistan ma alati kasse, kui selleks vähegi juhust on. Teiseks veetlevaks objektiks on veega seotud vaatepildid...

Alumisel pildil pole vett näha, aga ta on lähedal - see on vanalinna piiril olev kanal vöi jögi(?). Taamal paistab sild, ka rongiaknast nähtud jöed olid väga madalate kallastega, peaaegu muu maapinnaga samal tasapinnal. Seda mööda liiguvad praamid ja laevukesed, tihti teega paralleelselt, nii et körvaltvaadates tundub, et autod ja laevad söidavad läbisegi...

Siin on jälle yks neist kirikutest ja ka pyhakuju, aga see viimane seisis siiski kaupluseaknal ja reklaamis käekella. See oli ka nähtud vaateakendest ainuke selline...ebatraditsiooniline.

Selle kuju juurde viisid igal pool vanalinnas suunavad jalajäljed. Need olid metallist ja tänavakividele monteeritud.

Legend oli ka, aga kahjuks ma enam seda vähest, mida välja lugesin, ei mäleta.

Mees ja koer, linna päästjad?

Vöi tuntud markantne tegelane, kes sai omale kuju, nagu meil Åkersbergas kutsar Pelle?

Oli kuidas oli, kuju oli vahva.

Nagu yhes korralikus vanas muinasjutulinnakeses, oli kujusid muidugi rohkemgi...ja ilusaid maju ja romantilisi nurgataguseid ja kitsaid tänavaid.

Just selliseid, kuhu vabalt vöiks kolm musketäri seiklema panna...

Ah, siin olid juba autod, illusioonid haihtusid!

See on viimane pilt - vaade vanalinnast "all-linnale"Selles suunas pöldude vahel asus ka meie hotell. Aga sellest on juba juttu olnud.

Ongi aeg löpetada.

See ei ole mina, kes siin tunde taksot ootas. Mina ja J olime selle naise selja taga ja me olime ainsad reisijad täiesti inimtyhjas Auxierre raudteejaamas.

Koju me igatahes saime, muidu poleks seda lugu siin kirjas...

PS. enamus pilte avanevad klikkides suuremaks. Tasub Prantsusmaa väikelinna miljöösse 'sisse minna'!