pisike layout uudis

...seda et veerus Teised reisumehed ja kasulikud viidad on nyyd kaks uut linki.
Köigepealt Avantüristid.
No mis ma oskan öelda. Kade olen, tunnistan ausalt. Inimesed elavad (get a life woman - vöiks endale öelda, aga see aeg on möödas) ja siis panevad sellist teksti...et hoia pead kinni.

Kuna ma avastasin nad Epu blogist, mida ma ysna tähelepanelikult silmas pean, sest see annab ka muuhulgas suunad uute reisiraamatute hankimiseks - miks ka mitte lisada Epu Elust kirju!?
Ja muude hyvitavate raamatute hulgas ongi Petrone print'il välja tulemas Avantüristide "Seitse maailma".
Mis viibki otsad kokku.

Surnumere ääres I

Eessöna

ehk kuidas ma riputan endale tuhka pähe!

Esimesest päevast Jordaanias kirjutasin pögusalt juba nn hooaja-serva ilmaloos, eelmises loos yritasin mingit kerget ylevaadet anda - aga oh häda! need kaks esimest Jordaaniaga seotud postitust on hyplevad ja rabedad: isiklike kogemuste + eelnevate isiklike araabiakogemuste ja napi neti-info pöimimine ei önnestugi nii kergelt kui arvasin.

See on mind frustreerinud juba nädalaid...asi käib mulle selgelt yle jöu. Kui 'Inimkonna häll' on töesti nii vöimas teema, et seda ma ei lootnudki puudutada (kaardi pilt lihtsalt sattus just neil päevil nina alla ja on infoks väga hea), siis ainuyksi Jordaania oma suure ajalooga on samuti aeganöudev uurimistöö - ka väikese ylevaate jaoks! (ning kas seda peabki minu Reisisahtel yldse sisaldama?); ja pögusad katsed vörrelda minu Emiraatide muljeid Jordaaniaga on samuti kysitav.

Maha ma neid postitusi ei vöta, aga edaspidi Jordaania puhul pyyan keskenduda ainult oma isiklikele reisimuljetele - kas siis pildis vöi sönas. Vöi mölemas.

Esimene lugu saab olema peamiselt sönas, järgnevad peamiselt pildis, sest rohkem teksti mul valmiskujul pole...ja tagantjärgi pole enam see.

Saabumine

Esimene päev algas meile niisiis öösel, kui saabusime Ammani.
Igasuguseid väravaid ja kontrolle oli lennujaamas palju. Hoone sisemus meenutas Eesti yhiskondlikku hoonet vöi ehk meie vana lennujaama vaestel 90-ndatel.

Löpuks ootasime veel viisajärjekorras vähemalt pool tundi. Kuna oli öö, siis tundus see viimane ootamine eriti pikk. Seal meid pildistati, liimiti passi margid ja löödi templid. K jäi pingil peaaegu magama.

Köige löpuks oli vaja WC-sse minna. Suunasilt oli, aga uksed olid lahti, nii et näha polnud, milline uks on öige. Selleks istus uste juures kaetud peaga pikas araabia ryys noor naine. Tema siis juhataski sönatute käeviibetega öige ukse kätte. On ikka amet!
Hiljem nägime, et see oli ainult yks neist ametitest. Lahkudes oli samas lennujaamas teises WC-s naine, kes lasi käsipesevate kylastajate kätele vedelseepi. Lennujaamas oli noormehi, kes näitasid teed, tassisid kohvreid ja pyydsid igati abistada.
Kuna need olid lennujaama töötajad, siis näis see suht kasutute abiliste suur armee naljakas. Nad ei mangunud ka raha, aga kyllap nad vötsid, kui anti.
Istambulis oli olnud lennuväljal ootamatult kylm, tuuline ja vihmane. Ammanis oli soem, kuid köik tundus öösel hall, ka puud ja pöösad...oli samuti tuuline, öhk oli vist täis tolmu. Sellest ööst jääbki eredalt meelde laskumine Surnumere äärde. Tund aega kihutamist läbi Maardu-ymbrust meenutava halli-köleda maastiku.
Kui möödusime merepinna 0-punktist, paistis madalal taevas kuu, täpselt kivitähise kohal. Taksojuht lasi klaasi alla ja ytles, et me vöime pilti teha. Aga me olime selleks liiga väsinud. Hiljem kasutasime veel seda teed möned korrad, aga kivitähist ma enam ei näinud. Kahju, et esimesel korral pilti ei teinud.
See taksojuht söitis teiste jutu järgi ebakindlalt, lausa riski piiril. Kuna ma istusin taga ja olin tukkumise äärepeal, ei saanud midagi aru.
Ainult körvad kippusid lukku minema...kuni löpuks hotelli juurers olime. Mötlesin, et Estonia lebab umbes 80 m sygavusel mere pöhjas, aga meie oleme pea 400 m allpool merepinna - ja ikka maismaal - kummaline kogemus. Hotelli yhe restorani nimi oligi Above 393.
Hotell ise oli nagu yksik liivakarva kindlus mere ääres, köleda tyhermaa keskel (pilt: hotell teelt, auto aknast)

Hotelli territooriumi ees oli kaks valveputkat. Esimesele mehele näitas taksojuht pabereid, kontrolliti meie passe ja reserveeringut, kirjutati midagi yles ja lasti teise punkti. Seal uuriti uuesti taksojuhi pabereid, kontrolliti peegliga autot alt ja vaadati pagasiruumi. Alles peale seda avati körged raudvärvad ja vöis söita hotelli territooriumile. Hotellis läksid kohvrid läbivalgustamisele, ise tuli samuti väravate vahelt läbi minna. Ma olin unine, aga hämmastuses, pärast sain teada, et peale 2005. terroriakti yhes hotellis oligi kontroll igal pool yle maa tösine.
Teisel katsel saime toa, nagu olime tellinud. Surmväsinuna jäime magama.
Kui ma mötlen tagasi, siis oli see yks hullemaid lennureise - pikk ja väsitav.
Kui ma lendan kaugele, siis ma olen nagu ette valmistatud pikaks reisiks ja istumiseks. Aga kui suht lyhikese reisi puhul tuleb vahemaandumisel istuda lennujaamas 6-7 tundi, siis see teeb kyll hulluks. Istusime niimoodi Istambulis (tagasiteel önneks vähem) - see lennujaam on nyyd mulle igaveseks mällu sööbinud. Hea, et maja yhes otsas on Starbucks kohvik ja selles muude tavaliste laudade hulgas ka kaks diivanilauda tugitoolidega. See meid päästis. Head pehmed tugitoolid olid. Aga me ei leidnud seda kohta kohe ja kohe ei ka saanud parimat kohta vallutada...
Päevamuljed tormijärgsest ööst on kirjas eelpoolmainitud ilmajutus (Suvitushooaja serva peal ). Öhtuks olime territooriumi yle uudistanud, basseinid ja majadeblokkide vahelise ala läbi uurinud ja rannas soolaseid laineid varbaga katsunud. Löpetuseks vötsime kerge eine fujaee baaris, kus avastasime fantasiliselt hea kohaliku valge veini. Kahjuks see oligi ainult selle baari menyys, mitte 393 restoranis, mis oli oma kaarte all olevate laudadega parim einestamiskoht siseöues.
(pilt: fujee)

Hotell oli alles kolm kuud tagasi vöetud Holiday Inn'i ketti ja elas yle esimesi kogemusi suure turistide hulgaga toime tulemiseks. Randa laiendati, ehitus käis öösel ja päeval. Kuid önneks oli veel nii vähe rahvast, et meile piisas ka sellest rannaribast, kuhu muide liiv oli kohale toodud Egiptusest...

Söögist niipalju, et sai ka möned korrad suurel öhtubuffeel käidud, mis oli töesti meeldiv ja maitsev elamus. Araabia nurgake sai peaaegu läbi proovitud. Magusa poole pealt leidsin ahvatluse - sooja pudingi, mis yletas ka I. arvates köik muud maiustused. Mitte ykski zhelee, kook, jäätis vöi isegi puuviljavaagen ei saa selle pudingi vastu....Seda suurt klapiga potti teadsid/julgesid siiski vähesed avada.
Ma pole kusagil mujal maailmas midagi sellist saanud. Ma isegi ei tea, mis algupäraga see dessert oli.

Palju kordi sai toitu tuppa tellitud. Valik polnud suur, menyy sai läbi käidud, aga mis sa hädaga teed, kui kuhugi pole väljaspoole hotelli sööma minna. Jah, suure tee ääres paistis kyll mingi hamburgerikoht, aga see oli enam kui kahtlane. Käik kylapoodi aitas meid ainult jogurtiga, muud seal ikkagi polnud. Yldse armastavad nad seal burgse, friikaid ja kartulikröpse hirmsal moel - eks pyyavad läänele 'järele jöuda', aga see on nii tyytu...

Minu meelest on see mönitamine, et kui veel täiskasvanute menyy midagigi söödavat sisaldab, siis lastele on see kindlasti hamburger friikartulitega. Sedasi olime hädas suvel kolmepäevasel automatkal P.-Norrasse ja nii ka Jordaania 4* hotellis.

Eelylevaade Jordaaniast ja pisut kogu piirkonnast

Nyyd on siis tsivilisatsiooni hällis teist korda ära käidud (tumedam piirkond, Jordaania asub kaardil Syyriast löunas.

Esimest korda olin selles "hällis" Kyprosel aastal 2006, aga ma ei pööranud siis ajaloole erilist tähelepanu. Olime huvireisivöimaluseta kohas ja keskendusime vee- ja söömismönudele.
Mulle meeldib kyll yht asja iga kandi pealt uurida, aga mul on ekslik arusaamine ajast. Ma nimelt alati arvan, et kyll ma tulen veel tagasi ja siis vaatan rohkem ringi...

Selliseid kohti ma polegi veel kylastanud, kuhu ma ei oleks tahntud tagasi minna.

Pealegi meeldib mulle ilma erilise ettevalmistuseta ja eelteadmisteta reisile minna, nii saab yllatusmomenti rohkem olema. Infot juurde lugeda saab tagantjärgigi - huvi korral, kui koht on pinget pakkunud.

Eile lugesin näiteks populaarteaduslikust ajakirjast Illustrerad Vetenskap, et Kyproselt avastati kalme, kuhu inimese körvale oli maetud kass! Leid oli väga vana: 10 000 aastat. Sellest sensatsioonilisest loost kodulooma kassiga kirjutan pikemalt hoopis Panda Laekasse, kui aeg niikaugel.

_______________________________

Araabiamaadega on lood sellised, et väike eelinfo kultuurist ja kommetest kulub siiski ära. Näiteks jalg yle pölve ei sobi istuda, vöib juhtuda, et su araabia vestluskaaslane näeb kinga talda - "talla näitamine"olevat talle kohutav solvamine.

Siinsamas blogis, Araabia lugudes mainutud raamatus "Don't they know it's Friday" (alapealkiri: Cross-cultural Considerations for Business and Life in the Gulf) on kyll palju teavet, aga ega turismireisil polegi seda infot palju kusagil kasutada, kokkupuude töelise eluga jääb väga väikseks. Vöi vaadatakse turisti nagu syndinud lolli ja ei tehta apsudest välja.

Köigepealt tutvumiseks jälle sama kaart, mida ma kasutasin ka Araabia lugude juures. Kaarti suuremaks klikkides on riik nimega Jordan kenasti näha. Siit on kohe vördluseks, et löunas, Pärsia lahe ääres asuv United Arab Emirates on palju väiksem kui Jordaania, aga majanduse erinevus on tohutu. Peamine pöhjus: Jordaanial pole naftat.

Pealegi vaesestas Jordaaniat Iisraeli okupatsioon, kui 1967.aastal kaotati suur territoorium ja tuli hakkama saada palestiina pögenike vooluga. Ka meie hotelli teenindava Hertz'i taksojuhi Ali vanemad olid nende hulgas.

"Rohelisel" kaardil on näha Dead Sea e. Surnumeri, mille kaldal me peatusime, öhtul paistid yle vee Iisreali linnade tuled...

Muide, enne seda oli see Jordaania territoorium ja Jordaanial pääs Vahemere äärde. Merepääsudest on alles vaid pääs Punasele merele. Seal asub kuurortlinn Al Aqabah (lyhidalt Aqaba), mis oli yhe sihtpunktina meil esialgu kaalumisel.

Majandusest vördluseks veel:

Kui ma aastal 2006 Dubais olin, oli töeline majanduse öitseaeg ning töus oli ilmselt oma tippu saavutamas. Selle meeletu ehitusbuumi tulemused tekitasid peapööritust. Juba siis tundus, et see on noatera peal käimine (naljapilt "Head teed, vöimsad maastikuautod ja kuumad araabia poisid" pärineb internetist).

Nyyd ummistavad Dubai lennujaama tuhandete lahkunud vöörtööliste autod; projektid on peatatud, kuulus Palmisaar sealhulgas. Mul on vähem kahju, et pilvelöhkujad valmis ei saa ja vöib-olla jäävadki tontlike kummitustena linna ilmestama, aga mul on tösiselt kahju nii paljudest inimestest, kes selle kohaga oma lootused sidusid.

See emiraat on praegu kehvas seisus, aga yldiselt peaks näiteks teistel emiraatidel, eriti Abu Dhabil hästi minema. Täna TV-s yks Rootsi torufirma tegelane rääkis, et nemad keskenduvad nyyd mönele muule araabiamaale, eriti Qatarile, kus turgu on veel kyllalt.

Jordaania on teist masti maa. Vöiks öelda vaene maa. Vöi siis kuiv maa. Aga ka vabameelne maa vöi "järgmine EL liige Tyrgi asemel", nagu aastast 2005 pärineva humoorika reisijutu autor arvab: http://www.reisijutud.com/node/1444 .

Soovitan lugeda ja ma arvan, et ega nende nelja aastaga olukord pole palju muutunud. Söbralik ja turvaline turistimaa on ta siiani, ehkki Dubailikku luksust silmailuks pole näha. Ja mis on suur pluss - puuduvad pealetykkivad tänavakaupmehed nagu näiteks Egiptuses vöi Marokos, kuhu ma just sellepärast eriti pole tahtnud minna. Pigem olen möelnud Liibanoni peale, kui veel araabiamaadesse juhtuks minema.

Siiski on vaja ka Jordaanias kauplustes tähelepanelik olla, peale sulle ei käida, aga kui oled valinud näiteks kaalukauba, nagu mina maitseainete poes tegin, kiputakse rohkem kaaluma ja kaalutud kaupa kiiresti ära pakkima, enne kui jöuad reageerida. Alla saab mönes kohas tingida, kuid mitte alati.

..........................................

Kristlus ja islam tunduvad söbralikult koos eksisteerivat - on ju niipalju kohti Jordaanias seotud piiblilegendidega.

Linnapilt on pärit Ammanist, hotelli Holiday Inn naabrusest. Siin on näha, et silmapiiril on nii minarett kui ka ristiusu kirik.

Ka praegugu käiakse hulgaliselt piibliloolisi kohti kylastamas, Surnumere ääreski oli yks tuntud objekt.

Ali imestas, et me sinna ei läinud. Tundub, et araablased ei saa aru, et vöib ka ysna leigeid inimesi olla, kes religiooni ajaloo vastu huvi ei tunne...

Ehk oleks läinudki, aga iga taksosöit oli kyllalt kallis ja me tegime peale Petrat teise valiku looduse ja kuumaveeallikate kasuks.

Jordaanias - erinevalt praegusest kiratsevast Dubaist - tundus praegugi ehitamine hoos olevat, aga muidugi mastaabid on seal väiksemad.

Nägime mitmeid tee-ehitusi ja teedel väga palju kallureid ja tsemendimasinaid.

Körvalolev silt oli kinnitatud sillale ja rääkis Jaapani abist Jordaaniale aastal 2005. Sillad-teed olid sealkandis töesti korralikud.

Kahjuks ma ei teinud yhtegi pilti maalt, kus olid kollakad kuubikujulised elumajad, maastikus ysna eraldiseisvad. Ja köikidel olid orad betoonis pysti, nagu näha väiksel pildilgi, betoonseina tipus. Aga selliseseid orasid oli terve maja ylemine serv e. "katus" täis. Majades elati, aga need olid köik nagu löpetamata. Kysisin Alilt pöhjust.

Ali naeris:

Kui poeg naise majja toob, ehitatakse teine korrus peale...

Jordaaniat vöiks politseiriigiks kutsuda, aga sel sönal pole hea maine. Kuid politsei rohkus on ju hea riigis, mida ymbritsevad agressiivsed ja ebakindlad naabrid. On olnud ka terroristide rynnakuid, seda enam on suur kaitsjate armee enesestmöistetav.

Jordaanias on väga turvaline liigelda.

Tsiteerin jälle Ali'd: Kus iganes näed politseid, röömusta. Siis tead, et oled kaitstud.

Ma ei ole ka kusagil mujal näinud niipalju politsei- ja söjaväekontrolle tee ääres.

Kui me Petrasse söitsime, sai Ali korra isegi trahvi kiiruse yletamise eest, olles just enne öelnud meile, et köik on korras, tal on ju cruise control peal. Aga trahv tuli ikkagi. Ylejäänud peatamised olid pigem piirivalvajate uudishimu näha valgeid blonde naisi.
Passid pidi sellegipoolest taskus valmis olema.

Ka hotellid olid täiesti kinnised piirkonnad, kuhu minevaid autosid kontrolliti väga pöhjalikult. Pagas valgustati läbi nagu lennujaamas. Käisime korras yhes teises suures hotellis pangaautomaati kasutamas, ka seal tuli sisenedes käekott valgustamiseks lindile panna ja ise läbi värvate minna.
Niisiis vöib arvata, et palju me ringi ei liikunud. Aga need korrad, kui käisime, olid nii vöimsad ja eredad, et ausalt öeldes andis seedida.

Yhe päeva oleks vöinud veel väljasöiduks ehk kasutada, aga mitte rohkem. Ylejäänud aeg kulus turvaliselt hotelli myyride taga, mis oli ymbrusega vörreldes muidugi ysna paradiislik. (ehkki Al Ain'i Intercontinentali paradiisiaia möötu ja taset muidugi välja ei andnud).

Kuid see-eest oli meil ju unikaalsete kliimatingimustega Surnumeri! *

Korra käisime siiski hotelli autofirma bossiga kylapoes.

Ta peatas korraks tee ääres kinni, et me saaks kaamelit vaadata. Kaameliajaja oli kusagil pöösastes, aga ta oleks tulnud varsti sealt välja ja pakkunud söiduteenust. Läksime enne ära, meil polnud tahtmist selle eksootilise looma selga ronida. Ta pea oli kärbseid täis ja ta oli oma sönnikus vist juba ysna tykk aega "istunud".

*The Dead Sea is known for its unique climatic conditions. Firstly, the area has 330 sunny days a year. There is less than 50mm annual rainfall. Low humidity with dry air and constantly high temperatures are known to soothe the symptoms of asthma, cystic fibrosis and certain lung diseases.

Sunlight at the Dead Sea is high in therapeutic UVA rays and low in burning UVB, so extended exposure is safe and low-risk. The filtering effect comes from a thick atmosphere: the Dead Sea is about 1,200 feet below sea level and the ozone layer above it is minimally depleted. The Dead Sea is the only place on earth where you can sunbathe for extended periods with little or no sunburn because harmful ultraviolet rays are filtered through three natural layers: an extra atmospheric layer, an evaporation layer that exists above the Dead Sea, and a rather thick ozone layer. It is recommended, however, that guests to the Dead Sea maintain careful and progressive exposure to the sun.

PS. Kirjutan selle löigu eestikeelseks mudavanni vötmise loo juures järgmises postituses.

Suvitushooaja serva peal

ehk ilmajuttu Kreetalt & Jordaaniast

Selle looga alustan pikemat Jordaania postitust ning saan ka kevadist Kreeta-reisi puudutada.

Seda siis pögusalt, esimeste päevade ebaharilikest ilmadest rääkides, muu Kreetalkäik tuleb samuti omaette teemana.

Niisiis, mölema reisiga (mais Kreetale ja novembris Surnumere äärde) juhtus, et astusin turismihooaega paar päevakest "öigest ilmast" varem (Jordaanias ei teagi täpselt, kas varem vöi hiljem). Rannaturistile vaenulik oli see ilm mölemil korral, kuid ysna lyhikest aega. Kui yhel aastal kaks korda seesama lugu juhtub, siis tuleb see kirja panna.

Kreetal olid kohalikud mures: mai algus käes, kuid öige kevad jäi vahele! Oli talv, on talv ja suvi ei tule kuidagi, äkki turistid ka ei tule!?

Kus on päike?

Miks jälle torm ja vihm?

Varem nii ei olnud, vangutasid vanaätid pead, ilm on hukas!

Minule kui pöhjamaalasele polnud see kyll talv, pigem ikka suvi...Seda enam, et ma polnud mitte niivörd suvitama, aga eelköige söbrale kylla ning saart uudistama tulnud, seega polnud asi minu jaoks nii hull.

Olin vötnud reisi alguses paariks päevaks toa pansionaati, et Hania imelise vanalinnaga tutvuda.

Päris esimesel päeval sain töesti ysna suure tiiru teha. Oli kyll tuuline, aga rynkpilvede vahelt paistis päikegi. Selline jahedam suveilm.

Kuid öösel äratas mind vihma trummeldamine aknaklaasile. Olin unustanud puust luugid ette tömmata. Pilk alla tänavale näitas märga sillutist.

Nii ma siis silkasin terve teise päeva vihmahoogude vahel vanalinnas ringi, hyppasin yle loikude; käisin mitu tundi meremuuseumis ja varjusin aeg-ajalt tänavakohvikutesse...

Pildid: paljulubav pilk osale vanalinnast esimese päeva hommikul ;
siis pilk minu toa aknast vihmasele tänavale teise päeva hommikul; ja

ning enam-vähem sama vanalinna-vaade teisel päeval

Hania, 4.mai 2009, päeval kell 13

_____________________________________________________

Surnumere ääres vististi löpeb hooaeg detsembris, kui keskmist temperatuuritabelit vaadata.. Meie olime maandunud ööl vastu 2.novembrit - seega ees oli kuu aega kyllaltki sobivat kliimat. Vöiks öelda, et parimat vöimalikku - temperatuuri poolest. Ei mingit yleliigset palavust, oli mönusalt sametine soojus 30 kraadi ringis, öösel vöinuks isegi veidi jahedam olla.

Kui ma Kreetal maandusin kaunisse päikseloojangusse ja torm ja vihm saabusid alles ylejärgmisel päeval, siis ka Jordaanias kell 3 öösel polnud Ammani lennujaamas mingit erilist ilmaekstreemsust. Jahe oli kyll, mantlid-joped kulusid asjaks ära. Passikontrollid, turvakontrollid, viisatempli saamine, taksosöit - mu väsinud peas on sellest vaid udused mälestused.

Aga kui me löpuks hotelli peamajast yle öue oma majadeblokki suundusime, kahistas siseöue palmilehtedes ysna köva tuul.

Surnumere orus, mis asub ca 400 m allpool merepinna, on hoopis teine kliima, kui Ammanis. Öhk oli sametiselt soe, tundus, et ligi 25 kraadi. Öösel töusis torm, nii et toaukse alt oli kuulda tuule undamist ning väljast kohinat ja myhinat. Aga kuna me olime väga väsinud, ei teinud me öistest häältest välja.

Ärkasime väga hilja, vöis juba pealelöuna olla. Terrass ja välimööbel oli kaetud punaka tolmuga. Endiselt oli soe - vast 25-30 kraadi, ja see oli meile ju pöhiline.Polnud pilvi, oli vaid mingi kummaline hämu, millest päikest vaevu oli läbi näha. Vöimalik, et see hämu oli segu tolmust, udust ja soolakristallidest. Ja kuna päike peagi loojus, siis oligi mauhti! pime. Aga meie suur territoorium oli korralikult valgustatud. Ka igast kandist valgustatud basseinid särasid siniste kalliskividena hotellikompleksi embuses. Ametlikku ujumisaega oli veel kella kuueni...aga ujujaid enamasti ei olnudki. Peale meie pere veehullude.

Pildid esimest päevast.

Tuul oli endiselt köva, aga hakkas juba vaibuma. Esimene pilk territooriumilt välja sattus mul olema yle vasakpoolse myyri (hotelli-ala oli muust maailmast eraldatud körge myyriga). See oli piirkond, kus inimesed eriti ei käinud, kuna mitut sorti basseinid ja muu löbustuspiirkond oli teisel pool majaderivi. Silmapiiril laius Surnumeri, aga see oli hämus vaevunähtav.

Surnumere ranna avastasime kardinaalselt teisest suunast - hoonetekompleksi idakyljest. Seal jäi ka silma puu, mille okste vahele oli torm viinud araabiakeelse ajalehe...

Nagu allpoololevatelt piltidelt näha, tegime juba samal öhtul väikse tutvumise Surnumere endaga. Rannas oli punane lipp tuule käes laperdamas ja laine kohises laisalt randa. Vesi oli suppsoe ja korraks tekkis tahtmine ennast yleni vette kasta. (Basseinid olid sooja öhu taustal liiga jahedad tundunud). Önneks me allusime lipu hoiatusele.

Siis me veel ei teadnud, KUI soolane on vesi. Iga pritse silma oleks olnud tulivalus. Surnumeres saab vaid vaikse vee korral supelda, ehk siis korgina vaikselt vee peal höljuda...

Surnumeri, 2.november 2009, öhtul kell 17

___________________________________________________________

Tegelikult oli tohutult huvitav nii Kreetal kui ka Jordaanias jälgida ilmaekstreemsusi, mida ju keset hooaega löunamaad kylastav turist vaevalt et kunagi kogeb...

Niisiis hooaja äärepealsed ajad vöivad vedamise korral olla parimad. Vähem rahvast, pole liiga palav ja näeb ka huvitavamat ilma, kui päevast päeva sinine taevas ja ergav päike. Kui veab, siis enamus ajast on ikkagi puhkuseilm.

Kreetal sattusin Haniasse uuesti nädala pärast, kui oli vaja lennukile minna. Hooaeg oli alanud. Tulipalav linn oli puupysti inimesi täis, nii et ei olnud astumisruumigi. Päike kiilus silmi, ka päikseprillid ei aidanud.

Olin olukorra yle pisut hämmelduses: kas siis nii käibki see elu siin tippajal!? Jätsin pikema vanalinna retke yldse ära ja vedelesin selle asemel lennujaama pargis palmi all, äralennuks valmis.

Tänasin möttes taevast, et Hania esimesena programmi vötsin. Kahtlemata oli see aeg täie ette läinud - mönusalt soe, aga mitte palav, veel vähe rahvast, köigil oli aega ja endalgi oli löbus inimestega vestelda. Väike soe vihm oli omapärane nähtus, mis puhastas öhku ja linna. Ja köik rääkisid ilmast! Eriti huvitav oli tutvumine restoraniomanikega, kes...

aga see ja muu jääb Kreeta loo juurde teiseks korraks.

Ka enamus järgnenud reisipäevi Jordaanias olid meil turisti-ilmaga. Teisisönu, mida päev edasi, seda säravam päike, puhtam öhk (teisel öösel sadas veidi ja peale seda läks öhk töusvas joones selgemaks ja päike kirkamaks) ning rohkem rahvast. Lahkumisöhtul kuulsime toateenijalt, et peale meid tuleb hotell täis. Jäi mulje, nagu hooaeg algaks, aga see oli vastuolus mu infoga keskmiste temperatuuride kohta. Vöi oli november köige magusam aeg just enne jahedaksminekut?

Meil oli seega vedanud. Ei mingit konkurentsi basseini juures ega rannas, kus kindla peale tekkinuks rohkema rahva arvu juures dushijärjekord, sest suurem osa ranna-alast oli veel ehituse löpujärgus, ehkki töö käis ööd-ja päevad läbi.

Olime ainsad ka väikses mullivannibasseinis ja peaaegu ainsad suurtes basseinides. Lamamistoole jätkus ja teenindajad tundsid meid varsti nime-ja nägupidi. Sama oli välikohvikutes ja buffeerestoranis. Köigiga tekkis sydamlik kontakt - neil oli aega meie jaoks ja vastupidi...

PS: Ka Mallorcal mul vedas, nagu ma ykskord siin Reisisahtlis sellest reisist veidi kirjutasin. See oli hästi odav pakkumine just sellepärast, et oli nii äärepealne aeg. Oli oktoobri algus ja hooaja viimane nädal. Aga ainult yhel päeval oli pilves ja veidi tibutas. See oli minu bussiekskursiooni päev ja taoline ilm sobis vägagi, sest bussis polnud palav ja maa-alustes koobastes - mis oli kylastuse eesmärk - polnud ju vahet, mis ilm väljas oli...

Muidugi, ega iga kord ei pruugi vedada. Hooaja ääred on riskiga seotud.

Auxierre' pilte

Jah, see on siis Prantsusmaa-mälestuste 3. ja viimane osa.

Ehkki mu reisijutud on siin sahtlis ajaliselt häbematult läbisegi, pole ma veel nii hullu asja teinud, et yhe teema erinevate osade vahele oleks teisi teemasid sokutanud.
Hiljuti oli kyll kiusatus Kreeta pildid reisisoojalt yles panna, aga sain endast vöitu ja löpetasin siiski Prantsusmaa ära.
Önneks vöi önnetuseks pole sinna kuulsusrikkasse kanti ka uusi reise tulnud, niisiis minu jaoks on need kolmes loos kirjeldatud seigad ja nähtud pildid praeguseks peaaegu köik, mis ma sellest maast oma silmaga olen näinud...



Ylemisel pildil on linnakese peaväljak (nii kyll tundus, oli veidi uhkem ja vähem keskaegne, kui vanalinn).
Alumisel pildil paistab taamal yks kirikutest. Nagu ma enne kirjutasin, oli neid vanalinnas rohkem kui yks ja nad olid uhked ja kaunid ehitused...





Edasi lihtsalt pildikesi vanalinnast. Kahjuks "isa Goriot" köögitarvete poest unustasin pilti teha...

Kus iganes ma ka ei viibiks, pildistan ma alati kasse, kui selleks vähegi juhust on. Teiseks veetlevaks objektiks on veega seotud vaatepildid...

Alumisel pildil pole vett näha, aga ta on lähedal - see on vanalinna piiril olev kanal vöi jögi(?). Taamal paistab sild, ka rongiaknast nähtud jöed olid väga madalate kallastega, peaaegu muu maapinnaga samal tasapinnal. Seda mööda liiguvad praamid ja laevukesed, tihti teega paralleelselt, nii et körvaltvaadates tundub, et autod ja laevad söidavad läbisegi...

Siin on jälle yks neist kirikutest ja ka pyhakuju, aga see viimane seisis siiski kaupluseaknal ja reklaamis käekella. See oli ka nähtud vaateakendest ainuke selline...ebatraditsiooniline.

Selle kuju juurde viisid igal pool vanalinnas suunavad jalajäljed. Need olid metallist ja tänavakividele monteeritud.

Legend oli ka, aga kahjuks ma enam seda vähest, mida välja lugesin, ei mäleta.

Mees ja koer, linna päästjad?

Vöi tuntud markantne tegelane, kes sai omale kuju, nagu meil Åkersbergas kutsar Pelle?

Oli kuidas oli, kuju oli vahva.

Nagu yhes korralikus vanas muinasjutulinnakeses, oli kujusid muidugi rohkemgi...ja ilusaid maju ja romantilisi nurgataguseid ja kitsaid tänavaid.

Just selliseid, kuhu vabalt vöiks kolm musketäri seiklema panna...

Ah, siin olid juba autod, illusioonid haihtusid!

See on viimane pilt - vaade vanalinnast "all-linnale"Selles suunas pöldude vahel asus ka meie hotell. Aga sellest on juba juttu olnud.

Ongi aeg löpetada.

See ei ole mina, kes siin tunde taksot ootas. Mina ja J olime selle naise selja taga ja me olime ainsad reisijad täiesti inimtyhjas Auxierre raudteejaamas.

Koju me igatahes saime, muidu poleks seda lugu siin kirjas...

PS. enamus pilte avanevad klikkides suuremaks. Tasub Prantsusmaa väikelinna miljöösse 'sisse minna'!

Mälestusi Prantsusmaast - 2.osa

1. Veel Pariisis...(3.juuni 2007)

Leidsin nagu saatuse tahtel täna yhe saatmata kirja, mis ajendas mind löpuks Prantsusmaa loo ära löpetama.

Ma isegi ei mäleta, miks ja kellele ma selle kirja oleksin saatma pidanud. Vöib-olla tegin ma hoopis kirja vormis märkmeid, nagu mul vahel on kombeks ja siis unustasin. Aga vöib-olla ka saatsin välja, kuid kellele? Pöördumist polnud. Igatahes on see suurepärane leid ja hea ajend edasilykkamisinflatsioonist jagusaamiseks! On "vaid" vaja lisada pildid...aga see ongi see tänamatu töö, mille pärast olen mitut korda möelnud Bloggerist loobuda ja mönd muud keskkonda proovida...
Jätan kirjas olnud tegevuse järjestuse muutmata, ajaliselt on siin muljeid läbisegi. Kui lisangi midagi, siis nii pika aja tagant pole järjekord enam oluline...

Siin see kiri on:

"Päeva - vöi isegi vähem - saime Pariisi jaoks, ja paar päevakest olime Burgundias, linnakeses nimega Auxierre.
Pariis on nagu ta on, yks suur segapaabel ja muidugi köik need tuntud asjad.*

Jöudsime päris palju läbi köndida, aga kuhugi sisse (muuseumi) me muidugi nii vähese ajaga ei hakanud tykkima. Köige enam meeldis mulle Seine kaldapealsel jalutada ja neid imepäraseid laevu-praame vaadelda...

Sellised ylipikad ja madalad - vedasid nad inimesi, liiva, kaupu; vöi olid elamud vöi restoranid. No mida iganes.

Mulle see veepealne elu meeldiks. Olen ka pontoonile ehitatud majade vastu huvi tundnud. Eestiski hakkas yks firma Rootsi turu jaoks veepealseid maju ehitama. Hollandis on neid ja ka paat-maju palju. Pole vaja maad osta ja ei maksa ka projekt, kui valmis ehitis osta. Pole maamaksugi, mis on siin kaunis suur. Ja saab vajadusel kolida koos majaga. Aga prantsuse omad - need ylipikad jöepraamid - olid ikka erilised, midagi veesöiduki ja maja vahepealset.

Hotellis olime 13. kvartalis, Itaalia väljaku lähedal. Mul on Pariisis ja yldse suuremates linnades hotellidega vedanud - ikka vaatega tagahoovi. Mitte ilus, aga vaikne ja see on reisides tähtsam, sest ollakse ju väljas kuni jalad kannavad. Öine puhkus on seega eriti vajalik.

Seekordne pesitsuspaik (lihtne Holyday Inn) polnud Montparnasse'ist kaugel - aga sinna me ei jöudnudki seekord - ja oli pikemat sorti jalutusteekonna kaugusel Cité'st ja Louvre'st, kuskandis jalutades me veetsime enamuse ajast.
Söömas käisime ka**, Pariisis on muidugi kesklinnas päris kallis. Louvre lähedal näiteks sattusime kohta, kus klaas apelsinimahla maksis ca 100 Rootsi krooni. John löi käega, me olime esimest korda kahekesi koos Pariisis ja armunud :).

Löögastusime, puhkasime tulitavaid jalgu ning tellisime ka pannkoogid ehk siis crépe'id...mahl oli hea ja väga kylm, värskeltpressitud, aga kuna klaas oli peaaegu liitrine, jäi minul pool alles.

Öhtupoolikul vötsime takso, korjasime kohvrid hotelli pagasiruumist ja söitsime Bercy jaama, kust kiirrongiga pidime edasi reisima ca 200 km löuna suunas.

Me läksime sellesse suhteliselt ebameeldivasse ja köledasse jaama liiga vara. John istus ja luges, mina tegin aina suuremaid ringe ymbruskonnas - just nii nagu mu julgus ja arusaamine kasvasid , et kvartali ymber tiiru tegemine ei vöta kuigi kaua aega.

On meeles yks veider mälestus sellest jaamast: äkki laotati maha punane vaip, sest saabus vanaaegse välimusega rong - just nagu Agatha Christie jutust elustunud Ida ekspress. Nimigi oli sama, kui ma nyyd midagi segi ei aja. See oli syrr vaatepilt, sest jaam polnud palju kenam, kui Balti jaam, perroonid olid tolmused ja konarlikud, maja ise kyllaltki räämas - ja äkki brezhnevlik punane vaip! Tösteti ka potipuukesed saabujate teed kaunistama. Rongilt ilmuvaid "körgeaususi" kahjuks ei önnestunud näha.

Ylejäänud ajal pildistasin maju, puid ja kohvikuid - kuni J närv mustaks läks ja ta mind raudpingile maha istuma sundis, et me rongist maha ei jääks...
Teekond oli väga huvitav - ma pean töesti mainima, et kiirteel auto v. bussiga söites ei näe Prantsusmaast tuhkagi, aga vaat rongist näeb! Kahjuks kihutavast rongist pole mötet pilte teha. Peale on jäänud ainult möned jaamad...

Omaette ooper on ka piletite komposteerimine, mille peale nagu ei tulegi, aga mille tegematajätmine vöib tähendada rongis trahvi vöi uue pileti ostu.

Ning rongki oli huvitav, mitmete eri tasapindadega vagunid, lahedalt istumisruumi, lauakesed...
(siin näha olev jaamapilt on ka fotoblogis SkyWatch'ist osa vötnud).

2. Auxierre

Auxierre oli täiesti eriline koht. Puhas Prantsusmaa, ei mingeid turiste, ei mingeid suveniire ega muud taolist***. Isegi immigrante polnud vanalinnas näha. Kvaliteetne, rahulik-asjalik ja ajalooline, läbi-löhki Prantsusmaa. Pidin ennast näpistama ysna mitu korda...ehkki ma olen ju ka maailmas yht teist näinud, oli see yks fantastilisemaid elamusi. Just see puhas prantsusepärane elu, ma saan nyyd täiesti aru, et miks nad ei vaevu inglise keelt öppima...milleks nad (enamus tavalisi prantslasi) peaksid teisi keeli rääkima!? Neil on köik nii sygava kultuuriga ja nii paigas, sissetulek ja äri olemas, nad ei pea ka turistide ees kummaradama, kusjuures Auxierre'is turiste polnudki. Eks nii ka mujal sisemaal. Taksojuht vöttis kyll raha ja jootrahagi, aga oli näha, et tal oli sygavalt yksköik, kust me tuleme...Nii oligi see ka hotellides, restoranides, tänaval, poodides. Mitte kedagi ei huvita, kust sa tuled vöi kes sa oled. Kui kysitigi ja vastasid, et Rootsist, siis - "aa-ja, Stockholm", oli emotsioonitu nentimine vastuseks.

Ausalt öeldes, kui me Arlandas maha tulime ja ma uute silmadega Rootsi metsikuna tunduvat maastikku vaaatsin (vösa, kaljud, jälle mingi vösa, siis pöllud ja vaeselt lihtsad yhesugused punased puumajad); ja meenusid vördlusena Prantsuse maamajad - igauks isemoodi pärl, köik kivist, möned nagu lossikesed, ylikorras aiad ja sirged hekid ja lilled - jah, selle körval on Rootsi yks räämas, vaene ja lihtne maa kyll. Miks nad peaksid meist vaimustuses olema!? Eestist ma yldse ei räägigi, nagu vöib isegi aru saada. "

3. Prantslaste arrogantsus

The demand to be loved is the greatest of all arrogant presumptions.

1878, Friedrich Nietzsche

Vöib-olla on mu arvamus tänaseks pisut muutunud, vaimustus jahtunud -sedamööda, kuidas ma mujal maailmas ringi olen rännanud ja teisi rahvusi lähemalt tundma öppinud. Prantslaste enesekesksus on igal pool taunimist väärinud. Just möned päevad tagasi tegid seda ka turistid Kreeta saarel - neid oli Inglismaalt, Rootsist, Austraaliast, Saksamaalt. Kreeklaste kylalislahkus andis hea vördlusmaterjali - ikka prantslaste kahjuks.

Turisti pilgu läbi on nad yhed vastikud tyybid. Aga nad on just sellised nagu nad on ja nad ei pyyagi maailmale meeldida. See on ju tegelikult austustvääriv nähtus, kas pole?

Tore juhus oli suveniiride hankimisega.

Pariisis oli neid liigagi palju ja enamus ysna nömedad, et nende hulgast midagi ilusat vähese ajaga leida; aga selles linnas neid lihtsalt polnudki.

Ometi Auxierre' vanalinn sisaldas vähemalt kaks huvitavat katedraali, yks neist mitte halvem kui Notre-Dame (olin ju viimast päev tagasi vaadelnud); stiilselt völuvaid nurgakesi, keskaegseid maju; vaateid, mis panid hinge kinni.

Köike oli nii palju, et tundus arusaamatu, et neist vaatamisväärsustest polnud tehtud yhtegi meenet. Isegi kohalikke postkaarte ei silmanud ma tubakapoes. Oli kyll materjali ja raamatuid raamatupoes, kuid need olid juba suurema piirkonna ylevaated. Auxierre oleks olnud nagu mingi salastatud linnake.

Aga ma ei näinud ka yhtki - töepoolest, mitte yhtki turisti. Ja ma tolknesin seal terve pika päeva!

Inxu soovis mälestuseks tassi selle linna vaate vöi siis vähemalt kirjaga. Kuna suveniiripoode polnud (vabandust, oli yks odava hiina kauba poeke, kus oli ka kinkimiseks sobivaid vidinaid, aga miski seal sisalduvast ei viidanud Auxierre'le), seega läksin lauanöude ja köögitarvete kauplusse.

Kelluke helises, kuid poes polnud kedagi. Oli selline tunne, et seal ei käi rahvas kyll mitte kunagi. Osad nöud olid kaetud tolmukorraga, osa kaupa seisis pörandal kastides. Mis oli väljas, see oli kvaliteetne ja kena. Muidugi mitte yhtki taolist asjakest, mida mul vaja oli silma ei hakanud.

Löpuks ilmus tagaruumist väga vana mees, paks ja inetu, väike must mytsike pealael. (Ei, vist ikka kiilaspeaga, mu mälu hakkab tagantjärele fantaasiaid looma).

Isa Goriot, tuli mulle kohe pähe äkkmöte.

Kuidagi pyydsin käte abil selgeks teha, mida mul vaja oli.

Suveniir?

Ojaa, see söna on ju universaalne. Mind saadeti tubakapoodi. Seal olid aga ainult kingituseks möeldud hirmkallid sulepead, piibud ja välgumihklid.

Läksin tagasi "isa Goriot" juurde. Tahan tassi - vötsin vaateaknalt yhe serviisitassi - as a souvenir.

Ahaa, nyyd sai vana aru. Löpuks, olles lykanud riiuleid, roninud vaateaknale, otsinud tagaruumidest, leidsime yhe moonidega tassi. Portselanist, tehtud Prantsusmaal. See oli leid! Serviisist ylejäänud tass, aga mitte mingi Hiina suveniir.

(USAs näiteks Pier1-st Santa Barbaras ei suutnud ma leida yhtegi tassi, mis poleks olnud tehtud mujal, kui Hiinas...).

Lisan veel paar pilti hotellist, kus me peatusime. See asus nii vanalinnast kui ka äärelinnast väljaspool, maantee ääres, mida pidi John söitis oma tööasju ajama.

Mönisada meetrit yle tee oli suur grillikoht, kus me käisime öhtust söömas. See oli John'i röömuks täiesti ameerikalik lihasööjate paradiis...Hotelli enda söögikoht tundus olevat peen ja kallis restoran, pealegi oli seal Rotary klubi kogunemine.

Loodetavasti järgmise Prantsusmaa reisi ajal önnestub rohkem ka prantsusepärast toitu proovida.

----------------------------------------------------------------

* Mis seal salata, sai pildistatud Louvre't ja muid tähtsamaid kohti igast kandis ja ennastki sätitud postamentide peale ja körvale, ehkki pärast vaadates on sellised poseeringud yhed trafaretsemad ja köige vähem huvitavad pildid. Ainult isiklikuks imetlemiseks. Avapildiks panin siiski monumendi, kus ma sain olla sees, taoline asub Seine kaldapealsel.

PS. Huvitava peegeldusega pyramiidi-pilt on juba fotoblogis koha leidnud nagu ka paar muud selle reisu tabamust.

....................................................................................

** Esimese söögikoha Pariisis leidsime päris lähedalt. Neid oli palju ja kogemuste puudusel valisin nime järgi: Lèon on ka mu söbra kirjanikunimi...

Röstsaiad kitsejuustuga ja vein oli mu esimene suupiste Prantsusmaal. Esimene jääb ikka meelde...

............................................................................

*** Jutt käib Auxierre' vanalinnast. Jätkan järgmises postituses piltidega, sest see koht on liiga eriline, et asja niisama jätta.