Petra kaljulinn

Käisin Petra kaljukindluse ymber nagu kass ymber palava pudru. Öigemini, mitte kindluse ymber - ei selle ymber, ega kylje peal, ega kindluse taga pole vöimalik käia - köik on yks suur kaljumägi, vaid ikka oma jutu ymber.
Pilte oli palju ja ma ei teadnud järjekordselt, kust otsast peale hakata. Ma olen hea ja kiire kirjutaja, kui on vähe materjali ja ma pean nuputama; aga kui materjali on liiga palju, siis olen segaduses ja jätan lausa töö tegemata. Ei saa, ei saa eeslile liiga palju kuhjasid korraga ette panna...

Vöib-olla oli kogu eelnev Jordaaniaskäik ettevalmistus selle ime nägemiseks.
Väga paljudel kindlasti oli ja kui ma seda praegu (veel) enda jaoks ei teadvusta, siis pole ma maailma asjade tähtsusjärjestusest aru saanud. Iseasi, kas mulle seal meeldis vöi mitte.
Huvitav oli kindlasti. Oleks ma ajaloolane, oleks olnud topelt huvitav.
Kuid kuna minu Jordaania ei löpe kaljukindlusega, siis teen siingi lyhemalt, kui ehk peaks. Petra kohta on kirjutatud poeetiliselt ja on kirjutatud faktiderohkelt; seda 'roosat' kaljulinna teatakse yle maailma. Löö lahti Lonely Planet'i Jordaania reisijuht lk.213 vöi Googelda netist, Petra ei peta.
Esimesed inimasustuse jäljed on leitud sellest kandist aastast 7000 e.m.a. - mötelda, rohkem kui 3 korda kauem, kui meie elame siin maamunal - peale Kristuse syndi, millest on möödas 'ainult' 2000 aastat!
Aga nii vanad need esimesed inimkonna hälli märgid ongi.
Vahemere regioonist, kui ma ei eksi, siis Kreetalt, leiti hiljuti inimese matusepaik, kusjuures inimese körvale oli maetud kass, seega siiani vanim teadaolev koduloom, ja seda leidu dateeriti ca 10 000 aasta vanuseks. Siin 7000+2000= 9000 - klapib!

Pisut köhe oli kitsasse kaljulöhesse siseneda. Oli ysna vaikne, kostus aeg-ajalt kapjade klopsumist ja kaarikute kriginat. Inimesed köndisid tummalt vöi vestlesid tasasel häälel - juba ymbrus ise möjus nii, et keegi ei söendanud isegi kövasti rääkida. Önneks polnud liiga palju turiste. Aga neid muidugi oli, kuid nende pystloodsete mägede vahel kadusid inimesed ära - nad näisid nii väiksed ja tähtsusetud looduse vöimsuse körval.
Tee läks loogeldes allamäge, seda allamäge minekut tunnetasin ma päris hästi.

Vihmaperioodil, suure sajuga pidi see löhe muutuma märatsevaks mägijöeks, seal olevat ka turiste surma saanud. Köik synnib liiga äkki ja pögeneda pole ju kuhugi. On sadu meetreid, vöib-olla ka kilomeeter köndida, enne kui kuskilt saaks ehk mööda kaljut yles ronida.

Löpuks jöudsime eesmärgini - suure platsini, mille servas körgus vöimas kaljukirik Al Khazna:

Al Khazna pärineb Kristuse synnieelsest- ja järgsest ajast, ehitise otstarve on siiamaani täpselt teadmata.
Siin oli siis meie kaasaegsetele koht, kus vahetati hobuseid, sai palgata juhiga kaarikut; vöis jalga puhata, limonaadi ja postkaarte vöi raamatuid osta; ja ka kiriku uksest sisse vaadata. See oli kummaline vastuolu...praeguse sagimise ja igavikulise hoone vahel.
Seest oli ruum körge laega, aga väga lihtne, ilma kaunistusteta koobas, mille tagumine sein oli juba ca 10-15m kaugusel. Igatahes tundus see ruum välise fassaadi körval ysna väike. Väiksed avavused viivisid körvalkoobastesse.
Ega ma muidugi ei tea, kui kaugele need tagumised koopad viisid...ja millised ruumid seal veel vöisid olla.














Sammaste juures seisis eksootilise välimusega valvur. Sellelt siniselt tahvlilt peaks saama lugeda infot, kui pilti suuremaks klikata.


Liikusime edasi. Päris hea tunne oli löpuks kitsaks kurust välja päikese kätte sattuda. Siin oli rohkem rahavast, beduiinid tegelesid oma kaamelite ja eeslitega, lapsed jooksid ringi ja sekka köndisid rahva vahel ka kollased köhnad kassid.
Turistid elavnesid, kostis kövemat juttu ja kaamerad välkusid metalselt päikse käes.




Oli, mida pildistada: kaljusse oli uuristatud suuremaid ja väiksemaid koopaid, osad on kaunistatud, nagu suur kaljukirik, osad on lihtsalt avad kaljus. Kivimi toonid olid roosakast tumepruunini; aga edasi minnes aina kollasemad.


Alljärgnev kaljukindlus (eks neil olid köigil omad nimed ja ajalugu, aga kui ma seda materjali hakkaks siia kopeerima, ei jöuaks ma ka järgmiseks aastaks valmis) oli avaravaatelise kalju osa, alla keskpäevapäikest.



Tee sinna viis kiira-käära mööda mäekylge. Mitte keegi peale minu ei tulnud ylesse kaasa, aga see töus ponud yldse väsitav, oli lauge ja vaated olid ilusad.
Niisiis, siit ma lehvitasingi, sall tuule pärast ymber pea seotud. Mägedes on alati tuulisem.

Pärast tegime pilte kaljujalamil olnud värvikatest kujudest. Muidugi oleks tahtnud köigile pisut raha anda vöi midagi neilt osta, aga no ei jöua ju köigile ja köike.

Väga armas oli, et mitte yhtki kerjust ega pealetykkivat mangujat polnud. Ainult hobuseajajad olid olnud veidi agressiivsema pakkumisega, aga seda ka vaid alguspunktis, mitte enam kaljude vahel. Seal ei tylitanud meid keegi.

Ka lapsed möödusid meist nagu tyhjast kohast, uskumatu kogemus. Olin aina kuulnud, kuidas löunamaades lapsed, vaesed ja kerjused hinge rahule ei jäta...tundub aga, et beduiinid on uhke rahvas.

Toimetasid omi asju, söötsid-jootsid loomi...aga seda, kas nad ise elasid ka neis koobastes, vöi käisid sinna 'tööle', seda ma kyll ei tea.

Löpuks ka möned pildid meie perest:

See pilt meeldib mulle enim - käigu pealt tabatud ja ka kaljulöhe on hästi iseloomulikult peale jäänud.

Siin on kyll yks poseeritud pilt.

Mulle pakkus suurt elevust seda viigipuud näha. Viigipuu on mulle alati önne toonud. Alhambras vaigistas yks hea viigipuu mu nälga; ja kui me Tien'is seminaril, ehk öigemini Hispaanias, Pozo Amargo kylas olime, oli teine yksik viigipuu pöldude vahel oli mu meelis-vaatlusobjekt.

Jah, ka siin kasvas yksik viigipuu, kidur seal kaljude vahel ja ilma viljadeta...

Ilmselt oli see väga vana puu, näinud palju aegu...
Ta tyvi oli myhkline ja köver, aga lehed yleval kenasti tumerohelised. Puukoor oli paljude käte katsumiseks läikima kulunud ja kumas öhtupäikses punaselt.

Oh, ma olen ikka looduse inimene, kuhu jäi mu botaanikaaed Jordaanias?

Olen alati, kui vöimalik, botaanikaaedu kylastanud igal pool maailmas, kuhu ma olen vaid sattunud.

K lasi ennast pildistada söbralikul hiinlannal, kes peatus meiega samas hotellis ja kogemata sattus samuti sel päeval Petras olema. Tema mees oli vist taanlane, igatahes yht skandinaavia keelt ta rääkis, nii et J ja naabrimees olid tykk aega jutuhoos.

Löpetuseks pilt kaljukiriku körval olevast myygikohast, mis oli yks korralikumaid. Seal sai - nagu eespool öeldud - ka istuda ja puhata, vöimalik et osa turiste edasi lagedama osani ei läinudki; aga ka meie ei jöudnud tegelikult kogu kompleksi läbi käia. Tutvustuses soovitati tösistele huvilistele lausa mitu päeva varuda.
On lyhemaid ja pikemaid marsuute, ma arvan, et meie tegeime tavapärase turisti teekonna, selle lyhema variandi.

Seega tegime kiirvisiidi, nii et isegi lapsel polnud vaja "väikest majakest" kylastada. Ja ega neid seal eriti näha olnudki. Viimane pilt oli vöetud körgelt, kuhu ainult mina yles ronisin. Oli see yldse WC? Sildike nagu näitas meeste poolt...Ja töepoolest, kuhu teised hädalised

seal allpool oleks pidanud minema?



Ei olnud sedamoodi löhnu tunda, et rahvas suures hädas oleks kivide taga käinud. Ja rahvast käis seal ju sadade kaupa. Ju siis ma ikka neid silte tähele ei pannud, kuna kellegil meil vajadust polnud. Meil polnud ka veepudeleid kaasas - polnud köige palavam aeg ja kaljulöhes oli isegi jahe...

Lonely Planet soovitab seda kohta kylastada väljaspool hooaega. Yksinda kurus köndida on kindlasti vöimas elamus.
Petra praktilise kylje peale mötlesin ma alles praegu. Eks ma vist ikka tahan sinna tagasi, et ma nii pöhjalikult endale olusid tagantjärele pyyan selgeks teha.

I. tahab kindlasti uuesti Surnumere äärde ja mina kindlasti - ehk siis köige kindlamini - hoopis Ma'in kuumaveeallikatele. Vaat see alles oli paradiis maa peal - koos loodusliku aurusaunaga.

Aga sellest juba järgmises loos. Nagu ikka, maiuspala köige löpuks!

----------

PS. Enamus pilte on I. kaamerast, eriti need roosamad. Tema hea aparaat vist "uskus" rohkem neid uskumatuna tunduvaid roosasid toone.

Jordaania, Petra

Ali käed


Olen juba ammu oma Jordaania lugude juures tahtnud rääkida meie hotelli taksojuhist.

"Ali, ma loodan, et leian sinu meiliaadressi yles ja sa saad löpuks pilte näha", hyyan möttes siit kaugele Jordaaniasse.

Seda, et araablased on tohutult hea huumorimeelega, sai järjekordse kinnituse. Muidugi mitte köik (näiteks tema ylemus, transpordimänadzher oli päris tösine mees), aga siiski yllatavalt paljud.

Sedasama juttu rääkis J oma Araabiamaade komandeeringutestki. Qatar, AYE, Omaan - igal pool käis yks naljategemine! Mäletan isegi neid Dubai, Sharjah ja Al Ain'i hotellide asjaajajaid-yks joke teise järel, kui neil vaid J-ga jutuks läks.
Ilmselt on nad yllatavalt head psyhholoogid ja tabavad kohe ära, kellelga saab nalja vista ja kellega mitte. Aga tundub, et naljategemine on araablastele lausa eluliselt vajalik. Pole vist vaja lisada, et neil meestel pole mingit pistmist terroristide ja muu sellise kontingendiga, nad ei salli neid isegi, kus maal siis J on ka käinud. Vöimalik, et vaesed ja harimatud inimesed on neist liikumistest ja usuhulludest pimestatud, aga mitte need, kellega meil on olnud önn kokku puutuda.
Ali ei tundunud isegi juutide peale viha pidavat, ehkki tema vanemad olid pögenenud Iisraeli okupatsiooni eest vastaskaldale ja vöisid nyyd kurvastusega yle järve vaadata kaugusse, kus oli nende kunagine kodu.
"Igal pool on häid ja halbu mehi", ytles ta leebelt.
Ali omapärase, vaikse humooriga antud repliikidel oli lausa joovastav möju. Kindlasti nägime me Jordaaniat läbi tema antud seletuste palju paremana, kui olukord tegelikult ehk oli.

Olime yhe korra ka ilma J-ta tema käe all* väljasöidul ja siis oli eriti hea tunda, et meil on meesterahvas kaitseks olemas. Ja veel milline tore naljamees!

Meiegi korraldasime talle suure nalja, aga täiesti tahtmatult. See oli paras shokk, kui me teatasime, et me oleme kolm erinevat generatsiooni. Tema arvas, et mina ja J oleme vanemad, I ja K on meie lapsed. Ta pidi peaaegu kraavi söitma, kui sai teada, kuidas asjad tegelikult olid. Ohh ja ahh! Selle peale kraamis ta välja oma mobiili ja me vaatasime koos ta naise ja ta laste pilte...Uurisime ka mitmenaisepidamise teemat ja muid kombeid, aga sellest vast kuumaveeallikate jutus, mille jätan viimaseks, nagu maitsvaima palakese.

Ali oli see, kes valis huvitavamad teed, tasus stoiliselt talle liikluspolitsei poolt mitte millegi eest (eriti, kui teiste taksojuhtide tömbleva söidustiiliga vörrelda) tehtud trahvid ja meid väsitava Petra-päeva löpuks kohalikku restorani sööma viis. J oli väga umbuslik: on see ikka korralik koht, ega sealt köhutöbe ei saa?



Oli täitsa korralik asutus ja söök oli minu meelest maitsvamgi kui hotellis. Araabiapärasem igatahes.
Interjöör oli kah kaunis huvitav. Kuid mitte midagi erilist ses suhtes, et oleks autentselt araabiapärane olnud, oli lihtsalt yks turistide jaoks tehtud söömakoht.
Ali sai meie sinnaviimise eest toidu maja poolt tasuta. Aga me oleks teda ikkagi kostitanud, kui neil ka seda diili poleks olnud.
Igatahes on meil Ali'st ja tema juttudest kustumatu mälestus.




















-------------------------------------
*Mind kummitas see avapilt ammu ja selle järel tuli ka pealkiri Ali käed - ilma et ma oleks alguses teadnud, kuidas ma seda mötet saaks välja tuua.
Mulle tundus, et mingis möttes olid tema kaitsvad käed ja siiras heasoovlikus meie kohal kogu Surnumere ääres viibimise aja.
Kui me viimane kord nägime, oli mul pisar silmas - ja mitte ainult minul.


Kandvad jöud

Köigepealt paar nöuannet nn loomtranspordi suhtes neile, kes Petras veel pole käinud. Ette ära öeldes oli see ainuke koht, kus meid tyydati - kaarikut, hobust vöi kaamelit kaljukoobasteni söiduks pakkudes.
Aga Petra kaljulinn on selline maailmakuulus vaatamisväärsus, et pole ka imestada - inimesi igast maailmanurgast oli kokku tulnud ja kyllap ka köik vöimekad myygimehed kohaliku rahva hulgast olid just seal väljas.

Pärast selgus, et kanjoni alguseni oli naeruväärselt lyhike maa - pidi töesti invaliid olema, et söiduriista vaja oleks läinud. Suurem osa edasisest matkast tuli ikkagi peale seda, kui hobused juba tagasi pöörasid - et kanjonist väljuvaid ja matkast väsinud turiste peale vötta (ja siiski raatsisid vähesed selleks viimaseks lyhikeseks etapiks kulutada).
Nii jäi ajajatel pöhiliselt panustada uute inimeste teadmatusele distantsi pikkusest ja tee olukorrast ning territooriumi värava juurde tagasi minna, et uusi meiesuguseid teadmatuid ära meelitada.

Meie kaitsja Ali oleks kohe olukorra lahendanud ja teada andnud, et kui me tahamegi jalavaeva kergendada, siis tasub seda teha PEALE pikka jalgsimatka koobaste juurest, s.o. tagasiteel, mitte enne... aga tema oli meile kui kahelapselisele perekonnale piletid ära ostnud (ja meie mötlesime, miks ta I-le lapsepileti ostis:) ja läinud oma söpra vaatama ning pidi meile kolme tunni pärast väravasse vastu tulema.
Niisiis lasksime söidupakkujate jutust end ära hirmutada - kyll palava ilma, konarliku tee ja pika teekonna töttu kaljukoobasteni ning pilgu aja pärast istusimegi hobuste seljas.



Ainult J, kes naljalt ei allu yhelegi reklaamile ega pealekäivale pakkumisele, köndis jala.

Sellel teekonnal viis saatus meid kokku veel mönegi humoristiga. Minu tuline hobuse-mees oli endine politseinik, keda olid tema sönul tyydanud ylemuste korraldused ja politseis valitsev distsipliin.
"Tahtsin juua igalt värskelt allikalt", ytles ta ja viipas ebamääraselt mägede suunas.
Kogu teekonna ymises ta laulda ja lasi ka mobiilil "muusikat" vahele mängida, seda aeg ajalt hobuse körva juude pannes.

"Kuula, hobune, muusikat!", ytles ekspolitseinik oma hobusele ja see vaid lingutas körvu, kui mobiil talle sinna diskot pinistas.


Teiseks humoristiks vöib nimetada kaameliajajat. Jäime metallikriginat tekitanud looma vaatama. Kaamelil oli suus plekist limonaadipurk, mida ta krobinal nätsutas ja aeg ajalt pead kallutas.

Pärisme kaameliajajalt selgitust, miks kaamel metallpurki sööb.

"Kaamel joob", ytles mees.
Töepoolest, nyyd saime meiegi aru, et need peanoogutused oli vedeliku neelamiseks. Varsti oli purk tyhi ja kaameliajaja avas järgmise ning pistis loomale hammaste vahele. Kaamel kallutas pead ja jöi, siis vajutas hammastega purki kokku kuni löpuks kogu märjuke oli käes.

Kui rahuliku hobuse seljas oli meeldiv olnud köikuda, siis seda eeslikest ma ei julgeks soovitada.

Loomal polnud tuju kohe mitte millekski ja eriti edasiminekuks. Ta pasundas koleda häälega ja löpuks viskas ennast kylje peale maha. Sinna ta meist jäigi, sest ega meil polnud plaani söitu teha, ehkki omanik vöib-olla lootis.

See valge eesel liikus kyll elaval sammul...

Kui me tagasi tulime ja loomtranspordi kogunemiskohta jöudsime, tuli välja, et J ja minul oli kahe peale önnestunud topelt maksta. J oma helduses oli ostnud meile ka tagasiotsa ja mina ka. Nyyd tahtis hobusemees uuesti raha. Saime kövasti petta ja olgu see meile öpetuseks. Tulime jala tagasi, ma olin päris vihane. Isegi K ei virisenud, see polnud ju löppude löpuks mingi distsants.

Jah, alati ei tohi esimest pakkumist vastu vötta; vöi uskuda, et su ettemaksu mäletatakse; vöi et sama mees veel ootab (löbus politseinik oli kui tina-tuhka kadunud).

Järgmises osas sellest, mida me seal kaljulinnas nägime.

--------------------------

PS. enamus pilte I. suurelt kaameralt NIKON D80,

( möödus vähendatud)

Surnumere ääres III - taevas, vesi ja...muda

Köigepealt tutvustan veel yhte meie pere fotograafi, sest selles loos tulevad mängu ka tema fotod. Ja pole ilus neid oma nime all esitleda.
Siin on meie Inxu teise päeva öhtul Surnumerd pildistamas.

Tött öelda, kasutasin seda kaamerat ka ise ja enam ei mäletagi, milline pilt on just minu vöi milline tema tehtud (möne tunnen ära kyll).

Ma teen seekord edaspidi suure kaamera vötete taha S-tähe.

---

Edit: see suur S omandas ylelugemisel veel teisegi tähenduse, kui emotikooni symbol - [:S ] "worried". Aga pole hullu, ma ei viitsi muutma hakata.

1

Taevas

Iga öhtutaevas Surnumere kohal oli ilus ja huvitav, veidi hägune ja mystiline, pannes soolajärve läiklema., nii et pilti vaadates vöib peaaegu fyysiliselt tunda veepinna ölist vöi kleepuvat olemust...selline see (sool)vesi oli ka, aga sellest järgmises peatykis.

Pilt on tehtud kolmanda päeva öhtul.
Aga teisel päeval, kui ilmaoludes toimus pööre, saime näha vöimsat vaatemängu.
Maa poole jäi tume pilvemass (mis päeval polnud sugugi nii tihe olnud, aga öhtuks oli vist tuul pilved maa poole kokku lykanud) ja Surnumere pool paistis taevas selge riba, kus...ah, milleks kirjeldada, kui saab vaadata:

Loojangu taustal suplevad Kaisi ja John - tihti ainukesed öhtul sellel ajal. Meile oli vesi pisut jahe ja oli muudki huvitavat teha, kui niigi päev läbi vees oli oldud. (S)
Seda enam, kui mere pool avanesid taevas sellised vaatemängud.
Sellel öhtul sai sydamest loojangut pildistada, nii et kaamera oli tuline. Ma pole muidu suur loojangupiltide söber, sest nad kipuvad olema yhetaolised oma ilus - veidi magusad, kui mitte öelda läilad. Aga oma pildid on oma pildid ja kui mitmekymnest vöi mitmesajast möned välja valid, siis seda armsamad!

Need köik siin ylal on S-pildid. Viimasel neist olen ma ise taevavaatlusega ametis.

Kaamera omadused vöi kaameraseadistus oli selline, mis muutis olukorra piltidel eriti dramaatiliseks, kus lahkuva päikese kiired töid välja maastiku soojas loojangukumas, hoonete massiivsuse ja kollaste öite kyllastatud värvid...

Ikka S(uur kaamera)!

Siin on veel yks pilt, kus kontrastid taevaga pole nii suured, aga siin ma tabasin maja kaaraknaid, kust loojang Surnumere poolt kenasti vastu peegeldas...(S)

Nyyd siis möned minu kaamera pildid, mis on on pisut "lahjemad" (aga mida seebikarbist ikka tahta).

Ma tabasin momendi, kui basseinitöötaja basseini pöhja puhastas. Sinised torud olid kaugelt nagu eksootilised önged vöi kalamehe ridvad...
Taevas oli "paljutöotav", aga järgmisel päeval tuli ilus ilm. Alljärgnev jutt ei kuulu enam taeva teema alla, aga kuna haakub selle pildiga, siis jätkan.

Jälgisin basseinipuhastuse protseduuri mitmel päeval. Mees liikus vaikselt ja aeglaselt, nagu kartes kalu minema hirmutada. Tegelikult ta "imes" veealuse liivaimejaga sentimeeterhaaval pöhja. Peale tormi tuli ju köik need arvukad basseinid yle käia...

Öhus lennanud liiva ja tolmu hulk oli hämmastav ainuyksi selle pöhjal, milline nägi välja meie terrass ja terrassimööbel. Tahtsin seal öhtul raamatut lugeda (parasti oli see McEwan'i "Laupäev" - vöib ette kujutada selle raamatu ja välise pildi vastandlikkust!), kuid terrass ei olnud puhastatud, seda tehti alles mitme päeva pärast. Meie tuba oli yks kaugemaid peahoonest. Kasutasime siis basseini juurest vöetud vannilinu istumise alla panekuks. Neid oli hunnikute kaupa ja kogu aeg toodi puhtaid juurde. Mingit ökonoomiat ega ökoloogilist mötlemist seal majas ei tuntud. Ometi on Jordaanias ju puhta vee nappus ja igas lääne hotelliski yleval kirjad, kus palutakse ainult need rätikud maha visata, mis pessu lähevad. Muidugi elu ei käi ilusate sönade järgi - välja vahetatkse köik, olgu nad maas vöi korralikult kuivama riputatud.

Selles hotellis aga vahetati ka voodipesu iga jumala päev, nii et ära tyytas, kuna me olime tihti toas - "löikasime" basseini juurest otse yle muru oma terrassile, et tuppa midagi vötma tulla, syya vöi voodis pikutada.

2.

Vesi - Surnumere soolalahus


Saabumisöö oli olnud tormine. Kui me esimene kord vett nägime, oli see päris rahutu.
Aga oli juba öhtu ja me proovisime vaid natuke jalgupidi vees olla. Vesi - öigemini siis soolvesi - oli soe nagu supp.

Järgmistel päevadel temperatuur langes önneks vastuvöetava tasemeni, jäädes basseiniveest ikkagi tunduvalt soojemaks.
Ka lainetus rahunes, kuid punane lipp oli teisel päeval ikka väljas.

Aga kui soolane on tegelikult Surnumere vesi, polnud minul kyll ettekujutust. Vee omadusedki olid mulle jahmatavad. Köigepealt - vesi lahus oli "paks" ja öliselt kleepuv!
Teada saanud, kui kyllastnud on see vedelik, oli "ölisus" muidugi arusaadav.
See on laias laastus nii, et vötad 1 osa soola ja 2 osa vett ja segad lahustumiseni. Saad siirupitaolise, veidi kleepuva vedeliku.
Surnumere vett (kasutan siiski soolalahuse tähistamiseks edaspidi söna  "vesi", sest ka soolajärv on veekogu) liigutades oli näha sama efekti, mis siirupit liigutadeski, see oli kuidagi raske ja liigutades tekkisid siiru-viirulised keerised. Keelega maitstes oli muidugi vesi tulisoolane.

Loomulikult kehtis ka jutt, et selles vees keegi pöhja ei vaju. Köige iseloomulikum näide oli, kui supleja vöttis kaasa raamatu, lasi ennast poolistuvas asendis vette lebama vajuda ja luges siis oma raamatut. Kas päriselt, vöi demonstreeris fotograafile, vahet polnud - nägin mölemat varianti.

Körvaloleval pildil J ei demonstreerinud, istus niisama, käelabadega nagu stabilisaatoritega ennast tasakaalus hoides

Ykskord vee peal lebades tegin käega ettevaatamatu liigutuse ja tilk vett - soolvett ! - sattus silma. Ma hakkasin rabelema, et jalad uuesti alla saada. Olin pool-isteasendis höljunud umbes rinnasygavuses vees ja et jalad, mida soolvesi kogu aeg yles lykkas, uuesti pöhja suruda, no see vöttis natuke aega. Löpuks sain nad pöhja ja tormasin kiiresti kaldale silmi pesema - oli tulivalus ja hirm, et ma jään pimedaks. Tee dushini läbi liiva 30 m ylesmäge oli mu valusaim 30 m. Önneks oli dush vaba ja ma uhtusin silma niikaua, kui valu vaibus ja pilt uuesti ette tuli.
Selge, miks ka väikse laine korral pole mötet minna tervislikku höljumist proovima.

Sellel pildil me arutame vöimalust, aga punase lipu töttu targu ei proovi.

Möni päev hiljem keegi proovis veel öhtupoolikulgi, aga ma ei mäleta enam, kas keegi meist vöi oli see möni vööras.

Kylastajaid oli esimestel päevadel vähe: yhed tulid, teised läksid, enamasti oldi rannas sydapäeval, lesiti lamamistoolidel, määriti ennast mudaga, jalutati niisama. Rand polnud suur, aga aia taga käis ehitus uue osa avamiseks. Önneks oli vahesein körge ja ehitus ei häirinud. Oli kuidagi hea ja turvaline seal seinte vahel oma mudamäärimisi toimetada.

Soolvesi aga möjus nahale töesti hästi, eriti kombineerituna mudaga.

Kahjuks pool perest - J ja K ei viitsinud seal soolvees liikumatult heljuda, varsti olid nad kadunud basseinide suunas, kus sai myrada, sukelduda ja vettehyppeid teha. Vöi mullivannis mönuleda, kartmata et möni veepritse silma satub vöi mönda värsket kriimustust tabab. Ja lastel on neid kriime alailma. Soola riputamine haavale on olnud ju hirmus piinaviis läbi ajaloo.

3

Muda

See kuulus Surnumere muda vedeles lademetena kallaste all, paar meetrit rannaribast eemal, mustjaspruuni valli kujul. Nii see oli igatahes meie liivaranna läheduses. Hotelli tootajad kaevasid sealt tykke ja töid suurte nöudega randa, kust inimesed vötsid seda mitte-eriti-hästi -löhnavat musta ollust ja kehale määrisid (ikka ilu nimel!)  Meie muidugi ka.
Kogu selle ajal jooksul läbis hotelli mitmeid gruppe, kes viibisid seal ainult paar päeva. Paljudel tekkis möte vötta muda koju kaasa. Eriti, kui oli kuulda poola, tshehhi vöi vene keelt. Aga millesse see panna? Kasutati tyhje väikseid coca-cola pudeleid, tyhje ketchupipurgikesi, ja köike, mis aga öönest nöu meenutas. Rannatöötaja aitas siis klienti sellega, et toppis muda väiksest pudelisuust sisse (tyytu ja aeglane töö), samal ajal kui kylastaja vees mönules vöi päikest vöttis.
Ma ise poleks sellise asja peale tulnud, aga ju minus ärkas nöuka-aegse korilase hing ja töin minagi yhekordse kasutuse e. väikseima ketchupipurgikesega seda musta massi koju...pärast hakkasin mötlema - nii vöivad ju turistid väärtusliku maavara kildhaaval minema tassida, see asi oleks pidanud keelatud olema.

Praegu tundub kyll, et muda on söna otses möttes lademetes, aga Jordaania pole rikas, vast ehk vaesemgi kui Eesti.

Seda enam, et riik (kui erakompaniid, siis kaudselt ka riik, maksude näol) ju teenib puhastatud ja korralikult pakendatud muda myygi pealt; rääkimata sellest, kui palju seda läheb kosmeetikatööstuse tooraineks!

Teisel pool järve ammutab seda maavara Iisrael ja kui neil see otsa löpeb (tööstus on kindlasti palju kordi vöimsam), kas nad ostavad Jordaanialt juurde (vaevalt juut muda ostma hakkab) vöi teevad uue "tervistava" okupatsiooni (töenäolisem).

Nali kyll, aga yks okupatsioon on jordaanlastel juba olnud...kestab.
Ma ise ostsin endale kreemi, aga mudakanistrit mitte, need olid liiga suured ja rasked tassida.

Ilus kollane liiv ranna jaoks oli toodud Egiptusest ja ma ei usu, et seda jordaanlastele tasuta anti. Pildil demonstreerib meie tydruk ilusat "musta pörsaihu". Ta oli yks agaramaid "mudaravijaid", aga see oli ju nii mönus, et keegi ei keelnud mudasena ringi joosta, ja kui oleks saanud, oleks vöinud lausa sea kombel mudas pyherdada, aga nöu oli selleks liiga väike.

Yhel öhtul nägime, et järve äärde (Surnumeri on ikkagi ju järv) tulid kohalikud suplema & höljuma. Selleks päevaks oli osa hotelli territooriumi ja muud kallast eraldavast vaheseinast maha langenud (lykatud?) ja oli hästi näha, et poisid ujusid kartmatult ysna kaugele - imelik, polnud neil ju mingit dushi seal kivide vahel, et soolvesi maha loputada. Ehk neil oli vesi kaasas? Kaamel (mis kahjuks ei jäänud pildile) vaatas noorte tegutsemist pealt. Ka vanaemake toodi randa ja too pistis jalad vette.
Esiplaanil pildistab abivalmis rannatöötaja (hotellipersonali hulgast) paari mudakolli.

Olime sageli Inxuga viimased äraminejad, siis kui rahvas, personal ja kohalikud olid ammu lahkunud. Loojangud olid nii imelised, oli täiesti vaikne ja öhk oli soe. Me ei saanud silmapiirilt (mis oli oli enamasti hämus ning vaevumärgatav) ja veepeegelduselt silmi lahti...
Istusime ja ajasime juttu kuni pimedus saabus ja nälg meid hotelli ajas.

Järgmises osas vötan ette väljasöidu Petra kaljulinna.